Inimesed

Maailma kõige vanem teismeline: mul on täielikult ükskõik, kes ja mida minust arvab (15)

Tõlkinud Allan Espenberg, 14. aprill 2019, 17:30
USKUMATU, AGA TÕSI: 97aastane Iris elab omaenda lõbuks. «Mulle meeldib end uhkelt riietada ja ehtida. Mul on täielikult ükskõik, kes ja mida minust arvab.» Photo Image Press / Splash News
Ameerika ärinaine, modell ja moeikoon Iris Apfel on elav moemuuseum. Sajandale eluaastale lähenev daam on võluvalt ebaviisakas ja tunneb kaasa halli massi sulanduvatele naistele.

Iris Apfel (neiuna Barrel) sündis 29. augustil 1921 ameeriklasest ettevõtja ja Vene emigrandi ainsa lapsena. Tüdruku mõlemad vanemad olid päritolult juudid – ema Sadye pidas moepoodi, isa Samuel tegeles klaasi ja peeglitega. Moenäituste tarvis saale ja interjööre kujundanud Samueliga tegid koostööd paljud kuulsad disainerid ning õigel ajal soetatud kasulikud tutvused ladusid vundamendi ka Irise hilisemale karjäärile. Seega oli Iris juba sünnist saati kahe jalaga moemaailmas ning aineliselt ja moraalselt kindlustatud.

Vanemad võimaldasid tütrele hea hariduse. Neiu lõpetas edukalt New Yorgi ülikooli ja sai kunstiajaloolase diplomi. Hiljem tudeeris Iris Wisconsini ülikooli juures asuvas kunstikoolis. Pärast kunstiõpinguid võeti ta tööle naisteajakirja Women’s Wear Daily. Ühtlasi pani julge maailmavaatega neiu end proovile disainerina. Paraku ei sobinud Irise omamoodi ja spetsiifiline maailmanägemine paljudele. Sellegipoolest tulid esimesed sammud kunstist viljakal tööpõllul Irisele igati kasuks, sest nii sai ta aimu moemaailma köögipoolest.

«Neiu, teil on stiili!»

Kord olevat ühe moerõivaste kaupluse omanik Frieda Loehmann tema poes töötanud noorukesele Irisele öelnud: «Sa pole ilus ega saagi kunagi ilusaks, kuid see polegi oluline. Sinus on midagi hoopis paremat: sul on stiili.» Mõnikord on meedia need laused Irise omaks kuulutanud, kuid see ei vasta tõele.

Loehmanni sõnu oli Irisel kindlasti ebameeldiv ja võib-olla isegi solvav kuulda, kuid neiu tegi sellest omad järeldused ning jättis meelde kõige tähtsama. Poepidaja otsekohesuse taga polnud ju soov rõhutada neiu ilmetut olekut, vaid hoopis stiilsust. See olevatki olnud heaks stiimuliks, et ennast proovile panna. Kui noore tüdrukuna oli Iris tagasihoidlik ja püüdis endale mitte tähelepanu tõmmata, mõistis ta üsna pea, et haljale oksale jõudmiseks peab olema enesekindlam ja rohkem silma paistma. Üksnes sel moel saab inimesed endast rääkima panna. Ammuses intervjuus on Iris ise tõdenud: «Kui teile pole antud välist veetlust, siis arendage endas sarmikust ja teravmeelsust. Võib-olla ka mõnda annet või unikaalset omadust. Kui olete inetu, siis teil on suured võimalused veetlevaks saada. Kui te olete ilus, siis oletegi lihtsalt ilus – ja kogu lugu.»

AJATU ILU: Kuigi nooruke Iris ei pidanud end veetlevaks iluduseks, räägib aastakümnetetagune foto teist keelt. Stiilitunnetus on neiul igatahes juba paigas. 

Vaesus sünnitas leidlikkust

Irise lapsepõlv ja noorusaeg langes aega, kui Ameerikas ning kogu maailmas valitses majanduskriis ehk suur depressioon. Seetõttu oli väga keeruline riietuda kirkalt ja kallilt. Nii räägibki ta sageli, et igal naisel peaks garderoobis rippuma väike must kleit. Sel juhul poleks kunagi vaja pead vaevata, mida selga panna. Väikest musta kleiti on väga lihtne millegagi kaunistada või üleliigsest vabastada. Juba Irise ema olevat osanud lihtsakoelise salli niimoodi kaela siduda, et see paistis hinnalise kaunistusena. Samas meeldivad Irisele juba alates lapsepõlvest erksad aksessuaarid ja sellest moepahest pole ta tänini vabanenud. Moeikooni isiklik ja kõige tuntavam sümbol on aga ümmargused ning mitmevärvilised öökulliprillid. Ja muidugi massiivsed käevõrud ja kaelakeed, mis justkui püütonitena kaela või randme ümber siuglevad.

Üks ja ainus abielu

1947. aastal ristus Irise tee Carl Apfeliga. Paar kohtus esimest korda Kolumbuse päeval, 12. oktoobril. Aasta hiljem libistati sõrmused sõrme George Washingtoni sünnipäeval, 22. veebruaril. «Ma ei tahtnud pulmapidu. Soovisin raha peo arvel kokku hoida, kuid mu vanemad olid teist meelt,» rääkis naine temast vändatud dokumentaalfilmis «Iris».

Abielludes oli Iris juba 27aastane ja Carl 34aastane. Ühes intervjuus on mees tunnistanud, et Irise võluv hoiak ja arenenud huumorimeel lõid tal kohe jalad alt. Paari abielu kestis 68 aastat, kuid perre lapsi ei sündinud. Emadusest loobumist on Iris kommenteerinud nii: «Elus on võimatu kõike teha ja kõikjale jõuda. Mina soovisin karjääri teha ja maailmas ringi reisida.»

Carl suri 2015. aastal kolm päeva enne 101. sünnipäeva. Kui mees saja aasta juubelit tähistas, rääkis ta meediale, et tema pikaealisuse saladus peitub Irises. «Mul õnnestus pikk elu elada armastatud naise kõrval. Ühtlasi sain kogu elu tegelda meeldivate asjade ja tulutoova äriga.»

TAEVAS PAARI PANDUD: Iris ja Carl olid abielus 68 aastat. Ühistelt reisidelt kokku kogutud hinnalised käsitööesemed aitasid vundamenti laduda edukale ettevõttele Old World Weavers. 

Ühine äri oli meeletult edukas

Mõni aasta pärast abiellumist panid Iris ja Carl aluse vanade tekstiilide ning mööbli restaureerimise ettevõttele. Koos reisiti üle kogu maailma ja koguti kokku käsitööna valminud kangaid, vaipu, ehteid ning rõivaid. Ekstravagantne paar omandas äritegevuses sedavõrd suure edu, et neil oli alates kompanii asutamisest 1950. aastal kuni selle mahamüümiseni 1992. aastal ainuõigus restaureerimistöödele Valges Majas. Irise ja Carli loodud ettevõte andis sisustusnõu USA üheksale presidendile. Ka paljud muuseumid maailmas pöördusid pidevalt abi saamiseks Apfelite poole. Äri õitses. Kuigi ettevõtte müümisest on möödunud juba ligi 30 aastat, kutsutakse Irist ikka veel konsulteerima eriti keerulisi juhtumeid tekstiili ja mööbli restaureerimisel.

Moekunstnikud kinnitavad kui ühest suust: Irise stiil on ainulaadne ja unikaalne. Selle arendamisel ei pea daam paljuks luks- ja brändikaupade kaupluste kõrval külastada ka kirbuturge ning kaltsukaid. Irise stiilis põimuvad asjad, mis tegelikult ei peaks kokku sobima: briljandid plastiga, pitsid kotiriidega, disainerrõivad kaltsukakraamiga jne. Piisab naisel vaid ilmuda moeõhtule ühitamatutes ja kentsakates aksessuaarides, kui järgmisel päeval hakkavad samamoodi riietuma maailma kõige rikkamad naised. Samasugune toon läbib Irise kodumaja. Naise valvsa pilgu all restaureeritud 18. sajandist pärit uhkes hoones võtavad tooni arvukatelt reisidelt kaasa toodud esemed. Ajakirjandus õhkab, et kõik Irise majas on harmooniline ja täiuslik, kuigi kõrvuti võib leida nii antiiksust kui ka ultramoodsust, barokki ja juugendit, kolmesaja-aastaseid siidvaipu ning viskooskangaid.

Modell ja moeikoon

Iris on üks edukamaid ja nõutumaid tegutsevaid moedisainereid ning sisustuskunstnikke. Moemaailm jumaldab teda ja puistab igasugu tiitleid nagu varrukast.

Tänavu jaanuaris sai Iris ametlikult ka modelliks, kui temaga sõlmis lepingu agentuur IMG. Sellega tõestab naine veel kord, et kunagi pole hilja hakata tegelema sellega, mis tõeliselt rõõmu valmistab.

«Mulle meeldib end uhkelt riietada ja ehtida. Mul on täielikult ükskõik, kes ja mida minust arvab. Peoõhtuks ettevalmistumine meeldib mulle tunduvalt rohkem kui pidu ise,» on särav daam tunnistanud.

Samas ei osanud suurepärane naine oma üllatust sõnadesse panna, kui tema eklektiline stiil mõni aasta tagasi maailmas ülipopulaarseks muutus. «Ma oleksin abikaasaga, kui ta surnud poleks, istunud ja südamest naernud. Ja ma ütlen veel kord: ma ei erine millegipoolest sellest Irisest, kes ma olin 70 aastat tagasi. Ja äkitselt olen ma äge! Ma olen väärtuslik! Maru naljakas!» Veel on Iris kuulutanud: «Juba 70 aastat pole ma oma stiili muutnud. Ma pole muutnud välimust, mõtlemist. Aga korraga tantsivad ja kargavad kõik minu ümber, nagu oleksin ma mingi staar.»

Panustab naise vabastamisse

Lugematud ajakirjanikud on täheldanud, et paljud naised püüavad Irise ainulaadset stiili kopeerida ja muutuvad seeläbi ülesmukitud papagoideks. Aga see, kuidas Iris oskab erinevaid asju kombineerida, tegevatki daamist kunstiteose. Talle meelepärased massiivsed ja raskepärased ehted ei minevat tema sõnul kunagi moest. Moest kaob pigem kiiresti see, mis muudab inimese üksluiseks, igavaks, ilmetuks ja sulatab ta rahvahulgaga ühtseks halliks massiks. «Ma ei taha vanaks nõiaks muutuda,» on Iris tunnistanud. «Ma kutsun end meelsasti maailma kõige vanemaks teismeliseks ega tahagi, et see kunagi muutuks.» Hea huumoriga Iris nimetab end ise veel geriaatriliseks staarikeseks, kuid sõbrad ja kolleegid moemaailmast kutsuvad teda hellitlevalt haruldaseks moelinnuks.

Räägitakse, et Irist on väga keeruline tabada halvas tujus või veel vähem mustas masenduses. Võib-olla peitubki selle väikese naise pikaealisuse ja suure jõu saladus oskuses rõõmustada elu ning inimeste üle. Lisaks on ta end ümbritsenud ainulaadsete ja kirgaste ning sageli tobedate ja absurdsete esemetega, mis võib paljudele tunduda imeliku või kummastavana. Samas tuleb vaimustuda sellest, et keegi oskab elada omaenda lõbuks ning selle kõrval laeb positiivse energiaga kõiki teisi halli ja üksluise elu kütkeis vaevlejaid.

«Ma tunnen, et panustan naiste vabastamisse. Nad saavad aru, et ei pea absoluutselt välja nägema nii nagu kõik teised. Veel vähem mõtlema nii nagu teised. See mõte muudab mu äraütlemata õnnelikuks. Kas see pole siis kõige suurem autasu?» on Iris avalikult mõtisklenud.

PÄEVATOIMETAJA

+372 666 2126
merle.luik@naisteleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 22 33
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee