Lugejakiri

LUGEJAKIRI | Olen perevägivalla ohver, aga mina ründasin (vist) esimesena, sest… (45)

Naisteleht.ee, 1. mai 2019, 12:40
Foto: Pexels
Lihtne on hukka mõista, kuid püüdkem ka mõista. Ma ei tea, mis juhtus Kuusikute peres, ma ei püüa kaitsta värsket eksministrit, kuid olen valmis rääkima oma kogemusest. Alati ei pruugi asjad olla nii nagu näivad. Avalikkuse silmis on ohver see, kellel on suuremad tervisekahjud, aga väga raske on öelda, millest tegelikult kõik alguse sai.

Ma ei ole veel valmis rääkima oma nime all, sest näen, et teemasse suhtutakse ikka veel must-valgelt, kuid neil lugudel võib olla palju erivärvilisi varjundeid. Seepärast räägin siin endast kui Tiinast ja oma eksmehest ja laste isast kui Andresest. Andrese nimi meeldib mulle ka sellepärast, et tegelikult on meie lugu natuke nagu kaasaegne Vargamäe lugu.

Samal teemal

Olen õnnelikult lahutatud, aga kurb

Lahutasime hiljuti oma 25 aastat kestnud abielu. Mul on kahju, et nii läks, aga hea meel, et see on lõppenud. Põhjuseks aastaid kestnud perevägivald ehk agressiivne suhtemuster. See oli väga raske otsus, sest meil on mitu last, aga suuresti nende pärast ma selle sammu algatasin. Andres oleks jätkanud, tema jaoks ei olnud asi nii hull. Mina olin ka selle jamaga juba leppimas ja väsinud. Aga õnneks sain jõudu initsieerida muutus. Ma ei tahtnud, et lapsed peaksid üles kasvama pidevas äikesetormis, et nad saaksid kodust kogemuse, et selline ongi normaalne pereelu. Tahtsin anda neile võimaluse näha, et selline peresuhe on haige ja sellest tuleb lahkuda, et nad oskaksid teha teadlikumaid valikuid.

Ma ei süüdista  meest, ei süüdista ka ennast. Me ei osanud teisiti. Juhtunu juured on minu arvates eelkõige meie väheses hingehariduses ja väheses terve suhte kogemuses. Käeluumurd, sinikas silma all või muu traumapunktis lõppev sündmus on juba jäämäe tipp, aga jäämäe nähtamatu osa on teatavasti palju suurem. See kõik võib alata palju varem ja vaikselt, tasapisi häälekamaks muutudes. Võrdlus konna keetmisega on vägagi kohane – külma vette asetatud konnal on tulle podisedes raske on aru saada, millal kuumus nii ohtlikuks muutub, et enam ei jaksa välja hüpata. Mulle tundus, et mina veel jõudsin! Soovisin abielust lahkuda enne, kui meie perevägivald füüsiliseks muutub. Me peaaegu pääsesime, aga napilt, kui positiivselt mõelda. Abielu lahutust vormistama minnes kaunistas minu nägu suur sinine latern. Mina olin ohver, aga ma ei süüdista meest, sest mina läksin talle esimesena kallale – füüsiliselt. Muidugi ei tulnud see tühjalt kohalt – sellele oli eelnenud verbaalne vägivald ja sündmused, mis viisid mu endast välja, meeheitele, sest…

Vaatamata sellele sinikale olid mu lahkumissõnad peale lahutuse vormistamist oma äsja ekskaabikaks muutunud mehele „Ma armastan sind“. Nii on – ma armastan teda ka praegu. Me lihtsalt ei osanud välja tulla vägivaldse suhte mustrist.  Mul on hea meel, et ma leidsin jõu, tarkuse ja julguse selle õuduse lõpetamine algatada ja et Andres lõpuks vedu võttis. See päästis ehk meie sõpruse, aga meil läheb veel aega päris tervenemiseni. Me saame eksidena praegu suhleda vaid väga pinnapealselt, olmetasandil, igasugune sügavam suhtlemine on ohtlik. Mina olen ülitundlik igasuguste vägivalla ilmingute suhtes tema poolt – eelkõige hääle tõstmise suhtes. Ma kardan teda, kardan meie haige mustri taaskäivitumist, aga mul on hea meel, et ma ei ela enam igapäevaselt selles hirmus ja pinges.

 

Kodune pärand

Meil mõlemal puudus terve peresuhte kogemus. Olime mõlemad kasvanud kodudes, kus hoiti fassaadi, kus agressiivne suhtlemine oli normaalne, selle erinevates väljendustes.

Kui me Andresega alles käima hakkasime ja ma tema koju sattusin, siis mulle väga meeldis tema pere. See tundus terviklik, neil olid omad traditsioonid, ema oli alati heas tujus, isa sõbralik ja hooliv. Pärast meie ametlikku abiellumist „roosa eesriie“ langes ja etendus lõppes. Minu eest enam ei varjatud lava taga toimuvat. Järjest rohkem kuulsin, kuidas ämm ja äi omavahel kraaklesid, vahel läks ka rüseluseks. Andrese käest küsides sain aru, et ta ei taha sellest rääkida, tal on piinlik. Ta tunnistas, et see on tavaline, et lapsepõlves olid ema-isa tülid loomulik osa nende elust. Polnud sugugi harvad ka olukorrad, kus isa füüsiliselt tümitas ema nii, et ema sinikatega ringi käis. Võtsin kord peale üht järjekordset lahingut teema üles ka oma ämmaga ja küsisin, miks ta laseb endaga nii teha, miks ta oma laste pärast ei lahkunud sellise vägivaldse mehe juurest? Ta vastas: „Kuhu mul minna oli?“. Tõsi – oli „vene“ aeg, kuhu sel üksikemal minna oli…. Mina, tol hetkel veel alles elu alustav 22-aastane tüdruk ütlesin selle peale, et mina küll oma lastele nii ei tee. Kui minu elu peaks selliseks pöörama, siis juba laste pärast ma lõpetan selle kooselu. Ma ei uskunud, et meil nii läheb – Andres oli minuga nii mahe… aga seegi katteloor vajus ajapikku vaikselt ära, tagantjärele tarkus on, et märke oli… Umbes poole abielu peal hakkasin ma meie suhtes selgelt ära tundma Andrese vanemate suhtemustrit, see süvenes ja nüüdseks oleme lahutatud.

Meie ühise elu algus oli ilus

Me kumbki Andresega polnud ilusat pereelu näinud, aga me uskusime, et see on olemas ja tahtsime seda koos luua. Me tegime palju tööd, et tagada endale elementaarne heaolu. Meil sündisid terved ja tugevad lapsed, kes kõik olid väga oodatud ja on meie poolt väga armastatud ka nüüd, kui elame lahus. Ühisele elule tagasi vaadates näen, et meil oli potentsiaali jääda toredaks pereks. Aga ühel hetkel muutus koorem liiga suureks ja me ei saanud sellega enam hakkama, me läksime “katki”, me põlesime perena läbi. Sest me ei osanud oma ressursse piisavalt adekvaatselt hinnata, me tegime seda pereasja esimest korda. Mõned aspektid, mis sellele kaasa aitasid:

-          Meil ei olnud vanaemade-vanaisade tuge, sest nad elasid Eesti teises otsas ja käisid veel tööl, neil oli endalgi keeruline. Ainus viis lastest veidigi puhkust saada oli kasutada tasulise lapsehoidja teenust. Seda me tegimegi, kuid teatavasti pole see odav lõbu ja me ei saanud seda endale lubada nii palju kui oleks vaja olnud. Näiteks ei raatsinud me kunagi kasutada lapsehoidjat selleks, et kahekesi aega maha ei võtta. Üks kord lapsehoidja kinkis meile jõulude ajal vaba õhtu, siis me sõitsime lähimasse hotelli, sõime kolm tundi rahulikult ja laste segamata õhtust ja lihtsalt vajusime magama - magasime ennast välja, sest olime nii väsinud.  

-          Töö nõudis meid mõlemalt 40+ tundi nädalas, sest pere tahtis toita, operatiivsed tööolukorrad lahendamist ja me tegelikult mõlemad nautisime oma tööd, see oli meile huvitav ja pakkus eneseteostuse võimalusi. Aga peamiseks põhjuseks oli ikkagi raha – me ei saanud lubada endale väiksema koormusega töötamist. Meie esimesed lapsed sündisid ajal, mil vanemahüvitist veel ei olnud ja lapsega koju jäämiseks tuli hakata varakult säästma et kodus olles toime tulla. Alles viimase lapsega oli mul võimalik saada vanemahüvitist ja lubada endale koju jäämist, kuid kuna pereprobleemid olid süvenemas, siis tundus lihtsam põgeneda tööle närve puhkama. Samuti oli majanduses algamas masu, kartsisin, et ma ei saa enam hiljem seda töökohta.

-          Meie esimene laps jõudis teismeikka. On tõsi, et väiksed lapsed väiksed mured, suured lapsed suured mured. Meie esiklaps oli ka üksjagu probleemne, ju ta oli ka väiksemate kõrvalt vähem tähelepanu saanud ja nõudis seda nüüd omal moel. See pingestas tõsiselt ka meie suhet.

Vägivald hiilib 

Pidevas pingeseisundis inimesed ei ole enam tasakaalus, nii hiilibki suhtesse vägivald. Paar pingelist vägivalla-laadset juhtumit meie perest, mida vahest ei osatagi vägivallaks pidada:

-          Edasiarendus eelmisest juhtumist: lisaks verbaalsele vägivallale püüab vanem last füüsiliselt paika panna võttes ta sülle ja viies oma tuppa või püüdes takistada tal sündmuspaigalt lahkumist. Väikse lapse puhul võib see isegi mõjus olla, aga kui see laps on juba vanemaga sama mõõtu ja ta ei lase ennast enam puutuda, hakkab vastu, ennast kaitsma. Siis näeb see välja nagu kaklus, isegi kui last korrale kutsuv vanem väidab, et see nii ei ole ajades taga oma tõde ja õigust. Seda on väga valus kõrvalt vaadata, see on agressioon. Aga sekkuda ei saa, sest on oht asi hullemaks keerata.

-          Kui need teemad ema poolt pärast üles võtta, siis tajub isa seda näägutamisena ja õiendamisena, mis on ju samuti agressioon ja õli tulle viskamine.

Olen korduvalt kuulnud, et mehed süüdistavad naisi näägutamises ja see justkui õigustab füüsilist vägivalda, joomist, kõrvalhüppeid. Ka Andrese kodus oli nii, et ema vingus ja sellepärast isa jõi, sõimas ja andis kolakat (hämmastav vastutuse veeretamine, kas pole?!). See muutus nii haigeks, et isa ei kuulanud enam ühtegi ema mõtet, sest ta oli juba kujundanud endas arusaama, et ema ongi näägutaja. Kui ema midagi ütles, siis isa kohe käratas “Sina pea suu!” (veidi liialdan, aga tõesti vaid veidi). Ka meie kodus kiskus asi sinnapoole… Paljudes minu väljaöeldud mõtetes nägi Andres õiendamist ja süüdistusi ning reageeris vihaselt: “Pane oma pudrumulk kinni!” Raske on tunda end armastatud ja väärtustatud naisena, kui  koged end nii kohelduna. Oli aastaid, kus me enam ta rõõmsat nägu ei näinudki. Tekkis tahtmine põgeneda nagu Vargamäe Pearu koeral, kui peremees koju tuli. Ta oli pidevalt tore nagu Vargamäe Andres ja see süvenes. Ilmselgelt oli ta depressioonis, aga ravis seda alkoholiga ja õgis ennast paksuks, see viis ta veel rohkem endaga tülli ja süvendas viha. Allakäiguspiraal.

Väga raske on öelda, mitmest detsibellist alates muutub hääle tõstmine verbaalseks vägivallaks või kui tugevast puudutusest algab füüsiline vägivald.  Avalikkuse silmis jääb süüdi see, kes rohkem haiget sai, aga väga raske on öelda, kus keegi enesekontrolli kaotas, mis täpselt ründaja “hulluks ajas”.

Salakaval passiiv-agressiivsus

Eriti kavalad on passiiv-agressiivsed käitumismustrid, mille taga ei osata sageli näha agressiooni. Varjatud kättemaksu ja naeruvääristamist veel osatakse ära tunda (näiteks Vargamäe Pearu tembud), aga kurtmist, enesehaletsust ja vaikset ähvardamist ei osata agressiooniks pidada (näiteks Sauna-Jussi demonstratiivne poomiskatse). Passiivse agressiooni üks mahe trikk on ignoreerimine, kui lihtsalt ei vastata pöördumistele – see on väga tõhus viis lähedase alavääristamiseks, näitamiseks, et ta on tühi koht. Ja veel üks hea malbe trikk on kokkulepetest mitte kinni pidamine või nende tõlgendamine endale sobivalt – pideval kasutamisel õõnestab süsteemselt turvatunnet, mis teadupärast on toimiva suhte üks alustala.

Mina selle kokkuleppest mitte kinnipidamise reha otsa astusingi, kui oma laterna lõpuks kätte sain. Nimelt olime me lahutusprotsessi alguses kokku leppinud ka selles, et me ei loo ühtegi uut suhet selle 1 (ühe) kuu jooksul, mis läheb avalduse sisse viimisest kuni lahutuse vormistamiseni. Mina palusin seda, sest see oli mulle väga raske aeg, vajasin turvalist leinaaega. Andres nõustus, ma uskusin teda, aga … Ta ei pidanud oma sõna, see tuli kiiresti välja. Kui ta oleks veel vabandanud või midagi, aga ta keerutas, õigustas, bravuuritses …. See tundus nii ebaõiglane, ma tundsin end nii haprana ja kaitsetuna, nurka surutuna, mul hakkas “katus sõitma”…. läksin talle käsipidi kallale ja siis see rusikas mu näkku maanduski. Kas tema oli süüdi, et lõi? Või mina, et kallale läksin? Või näägutasin, st julgesin ette heita minu jaoks nii olulisest kokkuleppest mitte kinni pidamist? Kui see oleks olnud esimene kord, siis oleks olnud tõesti väiklane minu poolt seda mainida, aga see ei olnud – see oli (ja on) muster, mida ta jätkab. Kui palju jaksab andestada? Minu mõõt sai nende aastatega täis, kuhjaga. Oleksin veel jaksanud, kui oleksin näinud tema siirast kahetsust ja soovi ennast parandada, oma tegude tagajärgi heastada, aga seda ei olnud. Nägin hoopis välja kooruvat mustrit “veeretangi vastutustunde teistele, olegi süüdimatu”.

Passiiv-agressiivsuse taga on minu arusaamise järgi nii ebaküpsust kui allasurutud viha. Ma ei usu, et on võimalik ennast teadlikult küpsetada, kui oma ebaküpsust ei nähta. Aga viha juhtimise ja selle turvalise väljaelamise õppimise vajadusest peaks ka iga poiss aru saama. Eriti hea, kui õpitakse viha endasse mitte koguma, siis ei ole vaja seda ka endas peidus hoida, nii ei teki ka depressiooni. See võib olla paljude jaoks täielik ümber õppimine. Paljud on meist kodudes õppinud, et oma paha tuju ei tohi näidata, seda tulebki endas ja pereringis hoida. Paljud on saanud kogemuse, et rääkida ei tohi, rääkimisest tuleb tüli, turvaline on vaikida ja probleemide lahendamise eest põgeneda. Aga just turvaliselt rääkima peame me õppima, kui tahame elada vägivallatut elu. Seda tuleks lastele õpetada juba maast-madalast. Tore, et meil on koolides kehalise kasvatuse tunnid, aga miks ei ole hingelise kasvatuse tunde, kus õpitakse teadvustama oma vajadusi, ennast turvaliselt väljendama, agressiivset ja ka passiiv-agressiivset käitumist ära tundma, oma emotsioone juhtima?

Paljud meist vajavad hingeabi, sest oleme kasvanud kiduraks ja kõveraks, kes rohkem, kes vähem. Rahulikumaks edasi liikumiseks on vaja vanad traumad vabastada ja õppida ennetama uusi, õppida turvaliselt suhtlema. Ohvriabi ja naiste varjupaigad on vajalikud, aga need on vaid nagu kiirabi teenus, kuhu jõuavad eluohtlikud juhtumid. Varjatud vägivallaga tuleb hakata tegelema ja õpetada inimesed seda ära tundma ja ennast tundma.

Roomasime allakäigu labürindist välja

Julgen siin targutada, sest meie saime oma pere tupikuseisust välja. Seda poleks juhtunud, kui ma ei oleks otsinud abi. Ma nägin, et mu juuksed on halliks ja tervis käest läinud, aga olin sellega leppinud ja pidanud seda normaalseks. Nii olekski jäänud, meie probleemid oleksid aastatega süvenenud, aga õnneks jõudsin lapse probleeme lahendades ühe psühholoogi juurde kes ütles: “Lapsega on korras, aga Teil, ema, on depressioon, soovitan pöörduda psühhiaatri poole”. Võtsin teda kuulda. Minagi kuulusin kunagi nende hulka, kes peavad depressiooni mingiks nõrkade moehaiguseks. Teemasse süvenedes tunnistasin, et mul on probleem. Võtsin psühhiaatri pakutud antidepressandid vastu ja sain nende abil õlekõrrest kinni ja nina vee peale, asusin end tervendama. See oli 6 aastat tagasi. Järgneva 2 aastaga ronisin august välja, siis tegin 2 aastat pingutusi oma pere ja abielu päästmiseks, kahjuks tulutult. 2 aastat tagasi otsustasime abielu lahutada.

Miks meil ei õnnestunud abielu päästa? Abielu päästmise eelduseks on, et mõlemad tunnistavad probleemi ja parandavad oma osa, mitte ei oota, et teine üksi vankri kraavist välja sikutab. Ma ei saa öelda, et Andres ei oleks üldse pingutanud, aga minu hinnangul oli seda pingutust sama palju kui Sauna-Juss Mari juurde aita pääsemiseks tegi - korjas lilled, seisis pimedas aida ukse taga ja küsis, mida Mari seal teeb. Minu arvates Andres ei saanud ja ei saa siiani aru, mis tema käitumises on olnud agressiivne ja mida ta oleks pidanud muutma, et see haige muster ei käivituks, et pere tema ümber tunneks end turvaliselt. Ta ei kuulanud mu palveid ja soovitusi (või olid need näägutused), ajas aina taga oma tõde ja õigust.

Kas me oleme täna rahul? Aasta tagasi saime müüdud oma maja, mis oli lastele sünnikoduks, elame nüüd kahes kodus. Minul on varasemast kergem, sest valisin uueks koduks kesklinna korteri. Andresel on raskem – tema ostis endale uue Vargamäe ja alustas otsast, üksi. Lastel on nüüd näha kaks valikut –  lihtsam ja rõõmsam empsi tee ning raskem ja tõsisem papsi tee. Kõige tähtsam, et meie kodudes on rahu ja sellevõrra on meil kõigil rohkem energiat tegeleda oma asjadega. Materiaalselt on eraldi raskem, aga mis teha. Kogu elukorraldus ja suhtlemine oli algul uus ja keeruline, eriti esimene poolaasta, aga juba läheb paremaks, harjume.

Tegelikult on nii isegi täitsa tore ja vähemalt mina olen tagasi saanud oma elujõu ja elurõõmu. Andresele ka vist vabadus meeldib, aga vastutusega peab veel kohanema. Kui ta omale uue Naise leiab, siis ehk läheb temalgi paremaks. Arvan, et mulle teeks see veel haiget, aga mis teha, kui mina polnud see õige.

Ma ei usu, et meie suhtest veel kunagi asja saaks, kui ta just tiigrihüpet ei tee. Kui siiski, sest usalduse taastamine ei pruugi käia nii lihtsalt. Kui suhtesse on juba vimm sisse läinud, siis see närib usaldust nii nagu majas olev vamm hävitab ehitise - kindlam on ehitada uus. Parim variant oleks jõuda siira sõpruse ja heatahtlikkuseni, aga selleks peab minu hirm taanduma, sest hirm ja arm ei saa ela koos terves suhtes.

45 KOMMENTAARI

j
juhtum 18. mai 2019, 13:13
jah, mu pojal oli umbes sama juhtum, see oli mõni aasta tagasi, juhtus armukadedusest. Poeg isegi kutsus polisei kohale: naine oli ta ära kraapinud j...
(loe edasi)
M
**** 3. mai 2019, 01:58
Modereerige modreerige. See, millisest kodust inimene tuleb avaldub aegajalt ka üpriski kõrges vanuses, just kõnepruugi järgi saab aimu kodusest taustast.
Loe kõiki (45)

TOIMETAJA

+372 5295 983
merle.luik@naisteleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 22 33
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee