Pere ja lapsed

NAISTELEHE BEEBIJUTUD | Kui lapse sünd toob rõõmu asemel kurbuse (1)

Mariann Treimann, 20. mai 2019, 12:30
Kõige suurem tugi: Kõige enam aitasid Andrat tema lapsed. «Nemad ei teadnud ju minu olukorrast ja nii südantsoojendav oli näha, kui väga nad mind armastavad ning minust hoolivad. Teadlikult oli aga kõige rohkem toeks Janar, kes lasi mul omas tempos paraneda ja olukorraga tegeleda, olles samas kõiges sada protsenti toeks,» on ta mehele tänulik.  Stanislav Moškov
Enamasti kaasneb lapse sünniga suur õnnetunne. Paraku aga läheb mõnikord ka teisiti. Õnneks pole paljusid naisi tabav sünnitusjärgne depressioon enam tabuteema – see on tõsine haigus, mida tuleb märgata ja ravida.

Kui Andra Vilbaste (28) oma esimese lapse Carl Jaani (4) sai, oli tema elu justkui peatükk muinasjutust. «Carli beebiiga oli tõeline unelm. Miski, millest räägitakse tavaliselt ilusates filmides,» õhkab ema. Laps oli terve, rahulik, magas ja sõi suurepäraselt. «Meil ei olnud mingeid probleeme.»

Naine tunnistab, et oli küll sünnitusjärgsest depressioonist kuulnud, kuid polnud sellesse teemasse eriliselt süvenenud ega arvanud, et temal tuleks sellega kunagi kokku puutuda. «Mõtlesin, et see tekib naistel, kellel on väga keerulised lapsed. Või et sünnitusjärgsesse depressiooni kipuvad pigem langema üksikvanemad,» meenutab ta oma toonaseid mõtteid. Seda kõike peab Andra nüüd väga naiivseks, sest teise lapse sünd keeras tema elu täielikult pea peale.

Surmahirm ja magamatus

Tagantjärele mõeldes tundub Andrale, et kõik sai alguse sellest, et tütar Mia Liisi (2) oodates hakkasid Carli kimbutama pidevad tervisehädad. «Seni täiesti terve olnud laps hakkas ühtäkki kogu aeg haige olema. Isegi siis, kui Mia sündis, oli Carl parajasti haige,» mäletab naine ja tunnistab, et teda piinasid kohutavad süümekad, kui pidi haige lapse kõrvalt haiglasse minema. Ka pisike Mia sai oma esimese viiruse külge juba paarinädalaselt.

Sünnitusjärgne hormoonimöll ja ema mure laste tervise pärast kees üsna kiiresti kokku suureks ärevuseks. «Avastasin end järsku olukorrast, kus käisin lapsi iga 15 minuti tagant kontrollimas. Süda valutas, et kas nad ikka hingavad,» meenutab Andra.

«Kuna Mia sattus neljakuusena esimest korda infektsiooniga haiglasse, lisandus sealt koju saades hingamiskontrollile ka pidev palavikukontroll. Olin kogu aeg suures hirmus, et kohe, kui ma valvsuse kaotan, üks minu lastest sureb,» räägib ta avameelselt.

Pidev paanika ja mure kasvas üha suuremaks. «Kui elukaaslane Janar (31) oli kasvõi mõne minuti eeldatavast ajast koju hilinenud või ei vastanud telefonile, olin kindel, et midagi on juhtunud. Kohe, kui ma enda tervise juures pisematki muutust märkasin, uskusin, et mul on mingi surmav haigus. Olin veendunud, et kellegagi meie perekonnast juhtub midagi. Otsisin isegi poodidest kleiti, juhuks kui pean lähiajal kellegi matustele minema ...» meenutab Andra.

Ka autoga sõites tekkisid tal alatasa ärevushood, mistõttu tuli auto tee äärde seisma jätma, et rahuneda. «Sõidu ajal ronis ühel hetkel pähe mõte, et täna ma elusalt ja tervelt koju ei jõua ning sõitu jätkates teen surmava avarii,» ohkab naine painavaid mõtteid meenutades.

Mõtles ka äraminemisele

Lõpuks oli kahe lapse ema olukorras, kus magas öö jooksul kokku maksimaalselt kaks-kolm tundi. «Kui päevaste tegevuste kõrval suutsin oma aju vahel natukesekski välja lülitada ja igasugustele kohutavatele asjadele mitte mõelda, siis öösel toimus peas tõeline mõtete vir-varr. Enamasti lõppes see paanikahooga.»

Andrale meenub, kuidas ta istus sageli vannitoa põrandal ja lihtsalt nuttis. «Armastus kahe lapse vastu oli nii kohutavalt suur ja hirm, et nendega midagi juhtub, halvas mind täielikult. Tundsin, et ma ei ole nende ega Janari jaoks piisavalt hea. Ma ei kontrollinud enam oma elu ega olukorda,» ohkab naine ja tõdeb, et ei sooviks selliseid tunded ka oma vihavaenlasele.

Ta tunnistab, et kõige sügavamas augus olles mõtles Andra ka kõige mustemale stsenaariumile. «Mõtlesin vahel roolis olles, et mis takistab mind praegu autoga pankrannikult alla sõitmast? Või suure kiirusega vastu puud põrutamast? Praegu mõeldes on need täiesti jaburad mõtted, aga sel hetkel oli see minu elu reaalsus. Olin kindel, et kõigil on minuta parem.»

Selline periood kestis Andra elus umbes kaheksa kuud.

Ootamatu diagnoos

Muidugi nägi naise elukaaslane Janar seda pidevat hirmu ja ärevust pealt, kuid aidata ei osanud. «Ta vihjas mitu korda, et see ei ole päris normaalne. Mina aga olin temas suisa pettunud. Kuidas nii – tema ei muretse ega kardagi, et meie lastega võib midagi juhtuda?»

Ühel hetkel otsustas Andra oma muredest siiski perearstile kõnelda. «Mind ära kuulanud, muutus perearst üsna tõsiseks. Andis täita küsimustiku, millest selgus, et käik psühhiaatri juurde tuleb kiiremas korras ette võtta.»

Seda Andra ka tegi. Diagnoos: depressioon ja tugevad ärevushäired.

Muutuseid enesetundes ei pidanud kaua ootama. Tõsi, alguses langes ta veel sügavamale depressiooniauku, ent õnneks oli teda selle eest ka hoiatatud. «Jah, ootamatu see ei olnud, elasin selle aja lihtsalt, hambad ristis, üle. Umbes kuu aja möödudes sain esimese öö ilma paanikahoota magada,» meenutab naine muutuste algust.

Kas moehaigus?

Kuna Andra oli oma haigusest rääkides väga avameelne, puutus ta kokku erinevate suhtumistega.

Enamik inimesi sai olukorrast aru ja proovis mõista. Samas oli ka negatiivsemaid arvamusi, eriti vanemate inimeste poolt. «Paljud soovitasid: ole lihtsalt õnnelik! Ära mõtle nendele asjadele, mis kurvastavad. Mainiti ka, et depressioon on moehaigus,» ohkab Andra ja möönab, et selline suhtumine ei tule depressioonis vaevlevale inimesele kuidagi kasuks. Aitab ainult toeks olemine. «Mul on õnneks vedanud väga toetava perekonna ja lähedastega. Nad kõik olid väga suureks abiks ja mõistsid täielikult olukorra tõsidust.»

Tagantjärele soovib kahe lapse ema, et oleks kohe oma emotsionaalsele tervisele rohkem tähelepanu pööranud. Ja naistel, kes praegu samasuguste mõtetega kimpus on, soovitab Andra kindlasti arsti poole pöörduda. «Rääkige sellest! Alguses kasvõi enda lähedastega. Depressioon ON haigus, mitte lihtsalt meeleolu kõikumine. Ükski inimene ei peaks tundma pidevat hirmu, kurbust ega ärevust elamise ees,» kinnitab ta.

PÄEVATOIMETAJA

+372 666 2126
merle.luik@naisteleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 22 33
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee