Inimesed

Laulja Priit Pihlap oma abikaasast: „Ma lihtsalt vaatan Sirjele otsa ja tunnen, et armastan teda.“ (16)

Verni Leivak, 9. juuli 2019, 09:49
TEEL KOJU: Sirje ja Priit jalutuskäigul Stroomi metsas. Need kaks, kuigi mõlemad juba ühekordsed vanavanemad, on kokku loodud. Muide, Sirje töötab psühhiaatriahaiglas sotsiaaltöötajana.Foto: Erki Pärnaku

Kui Sirje ja Priit Pihlap juhtuvad teile vastu tulema, tunnetate kohe, et neid tõesti ühendab midagi suurt. Midagi, mille nimeks on armastus ja mis mõlemast välja kiirgab. Nii juba peaaegu kakskümmend aastat.

 Sirje (57) märkas Priitu (61) aga veelgi varem – kakskümmend aastat enne nende abiellumist kindlasti. Ansambli Fix suure fännina oli ta ikka ja jälle kontsertidel kohal, kuid lisaks bändi lahedatele lauludele köitis teda ka trummide taga istuv laulev noormees, kellel nimeks Priit Pihlap.

Eellugu

«Mulle meeldivad trummarid,» põhjendab Sirje kavala naeratuse saatel. «Nad on temperamentsed, kuid ei tüki esile. Samas on nad bändi kell, mootor on nende käes. Alguses märkasin ikkagi Priidu kirjutatud muusikat, mitte neid lokke, ja ega mul olnudki kinnisideed just trummarit kätte saada või üldse neid taga ajada.»

Saalist bändi vaadata on lihtne – kõik artistid näivad kui peo peal ja enamasti on neid seal suhteliselt väike valik. Lavalt publikut seirata on märksa raskem. Prožektorid plingivad näkku ja kui rahvast veel murdu, on üksikuid nägusid päris keeruline fikseerida. Aga mitte Sirje oma.

«Lihtsalt väga ilus tüdruk vaatas vastu,» meenutab Priit. «Meie päris esimene kohtumine oli aastal 1983, kui ühe asutuse peol mängimas käisime. Pidime kolmekesi üles astuma: vend Tarmo, Ivo Linna ja mina. Kuna Tarmo ei saanud tulla, olime laval Ifiga kahekesi. Meie ees esimeses lauas istus üks blond kaunitar ja vahtis meile suu sisse. Olin veendunud, et ta vaatab Iffi. Too purjetas siis oma laineharjal,» räägib Priit.

Edasi lugemiseks: