Inimesed

Koolikiusamise käes kannatanud poja ema: ühel päeval leidsin lapse kotist kööginoa. Ta ütles, et see on selleks, et end vajadusel kaitsta... 

Naisteleht.ee, 18. juuli 2019, 14:00
Foto: Pexels
Sellel lool polegi õiget algust. Seega.

Meie peres kasvab kolm last. Keskmine neist 13aastane noormees, selline rahulik, tagasihoidlik. Kunstiandega, õpib headele ja väga headele hinnetele. Sotsiaalselt ebaküps ja üsna kehva huumorisoonega. Asperger. Ta ei otsi teiste lastega eriti kontakti, aga ei pelga seda ka. 4 aastat tema kooliteest oleme tegelenud nii vaimse kui ka füüsilise koolivägivallaga. See on väga pikk aeg. 4 aastat ja 3 kooli.

Lasteaia lõpurühmas sai tehtud otsus, et poiss asub õppima väikeklassi. Talle sobib siiani selline rahulik keskkond. Esimesed paar aastat läks lennates, oli tore aeg. Siis uus klass, uus klassikaaslane. Esialgu algas kõik vaikselt. Alandav sõna, kerge müks selga. Kui info meieni jõudis, tegutsesime kohe. Istusime klassijuhatajaga maha, rääkisime direktoriga, proovisime eos juhtida asja teisele kursile. Olukord ei paranenud, algas taas igal uuel sügisel. Selline vaikne ja pidev ahistamine. Istusime maha juba suurema ümarlauana, vestluses ka kiusaja ema, mõlemad lapsed kohal. Nägime tolle lapse otsest ja suurt viha me poja suhtes, mitte ainsamatki põhjust omamata. Sellel kohtumisel ilmnes, et agressiivne pool tuleb koolist, kus poiss oli ise sattunud raskekujulise ahistamise ohvriks. Mõistsime, et abi ei vaja meie laps. Viisime poja teise kooli, sest lihtsustatult – targem annab järele. Uus, ilus algus.

 Uus ja ilus oli kool tõesti. Kodu lähedal, lapsed tõttasid õppima rataste ja tõuksidega.

Esmasel kohtumisel arutlesime direktoriga, millised on meie ootused koolile. Kui mõni vanem tahaks robootikaringi ja jalgpalli, siis meie pere lootis turvalist ning kiusuvaba keskkonda.

Tagantjärele mõeldes saan aru, et direktori sõnad oleksid pidanud mu peas häirekellad kohe tööle panema. Ta andis mõista, et laps asub õppima kooli kõige raskemasse, käitumisprobleemidega laste klassi ...

Edasi polnudki pikka juttu. Esimese kuu lõpuks olid pinged üleval. Klassi valitsevale kihile jäi poiss kohe ette. Saime peagi kirja klassikaaslase isalt, kelle poeg oli klassi ohvriks langenud aasta varem. Kohtusime, vestlesime. Süda langes saapasäärde. Isa kirjeldas väga detailselt näiteks olukorda, kus ta pidi kooli minema ning vaatama videolt, kuidas tema lapsele, kes rahulikult kott seljas koridoris jalutab, hüppavad klassivennad jalgadega selga, paiskavad ta maha, peksavad. Jah, käis politsei. Jah, isa rääkis kiusajate vanematega. Veel ja veel. Jah, isa rääkis kiusajatega. Selle tulemusena kutsuti ta laste ahistamise süüdistusega klassi ette ning sunniti vabandust paluma. Palun vabandust, et te mu poega peksite?!

Me ei teadnud mida teha. Kooliaasta oli ju nii alguses, ehk läheb ikka paremaks?

See õppeaasta oli lapsele karm. Oli alandamist, oli pimedatesse ruumidesse sulgemist. Kooliasjade loopimist, peitmist, lõhkumist. Pükste maha tirimist. Kõike. Ujumistunnis vahetas ta riideid eraldi ruumis, sageli valetas need üldse koju jäänud olevat.

Hinded kukkusid kolinal. Küsisime pojalt iga päev, kuidas tal koolis läheb. Vastuseks lakooniline “hästi”. Käisime arenguvestlustel. Suhtlesime klassijuhatajaga, direktoriga. Lootsime iga kord, et nüüd läheb paremaks.

Lõpuks jõudsime punkti, kus poeg ei julgenud enam kooli minna. Ütles sageli, et ei suuda seda enam taluda. Seda kiusu. Vahetult enne kooliaasta lõppu tühjendasime ta ranitsat, et seda puhastada. Koti põhjast leidsime kööginoa. Pärisime lapselt aru, teades vastust ammugi ette. Et end kaitsta.

Sellest sai viimane piisk. Mis vanemad me oleme, kui laps loodab leida abi kööginoast, mitte meist?

Esimaseks mõtteks sai koduõpe. Ükski teine koht ei tundunud enam turvaline. Õnneks olime viimasel aastal pidevas suhtluses olnud Innove spetsialistiga, keda hoidsime lapse tegemistega kursis ja küsisime nõu.

Ühel päeval tuli telefonikõne. Sai selgeks, et kuigi plaanisime kooli ja Innove esindajaga ühist ümarlauda lapse olukorra parandamiseks uuel õppeaastal, oleks kõige õigem edasi liikuda. Spetsialisti abi viis meie poja väikesesse armsasse põhikooli, kust ei tulnud terve möödunud aasta jooksul ainsamatki vihjet isegi kehvasti öeldud sõna kohta, rääkimata füüsilisest ahistamisest. Kool asub kodust kaugel, poega peame viima ning tooma autoga. Kuid see polegi oluline.

 Meie õnneks olid mõlemas koolis poja õpetajad ning juhtkond olukorra lahendamisest huvitatud. Pingutati, katsetati erinevaid meetmeid. Vajadusel võis laps minna näiteks õpetajaga vahetunnis kaasa, et oleks turvalisem tunne. Varjuda raamatukokku. Ei ainsamatki etteheidet.

Seeme koolikiusuks ei võrsugi koolist. Kiusamine ei kao iial, kui kiusaja vanemad oma silmi lahti ei tee ega tegutse. Paarist vihjest oma võsukese suunas peaks täiesti piisama, et olukorda natukenegi kaevuda. Selgitada, et on täitsa okei võtta sõbraks keegi, kes on sinust erinev. Vaid vanem kasvatab oma last. Kasvatab kiusajat. Või kangelast, kes järgmisel korral juba nõrgema kaitseks välja astub.

Kust saada abi?

Eluliin: 6558 088 (eesti keel), 655 5688 (vene keel) (iga päev kl 19–07)
Psühholoogilise kriisiabi telefon: 631 4300 (tööpäeviti kl 9–20)
Usaldustelefon: 126 (eesti keel), 127 (vene keel) (iga päev kl 19–23)
Lasteabi: 116 111 (24h)
Lapsemure: 646 0770 (tööpäeviti kl 10–18)
Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tallinnas: 6172 550 (24h)
Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tartus: 731 8764 (24h)
Psühhiaatriaosakonna valvetuba Pärnus: 516 0379 (24h)
Psühhiaatriakliiniku valvetuba Viljandis: 435 4255 (24h)

TOIMETAJA

+372 5295 983
merle.luik@naisteleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 22 33
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee