Reisimine

Narva väärib pikka ja põhjalikku linnatiiru, mis päädib lõbutsemisega Narva-Jõesuu liivarannas

NARVA KUUEAASTASE SILMADE LÄBI: „Miks seal kindluses vene lipp on? Selleks, et eestlased Venemaale ei eksiks?“ (15)

Aigi Viira, 28. juuli 2019, 15:54
KLASSIKALINE TURISTIKLÕPS: Sild Eesti ja Venemaa vahel on tihedat sebimist täis. Parim vaade jõele, sillale ning jõepromenaadile on ülemiselt promenaadilt, mis on peaaegu sama peen ja hubane kui kaldaalune jalutusala. Foto: Aldo Luud

„Päriselt või? Päriselt ongi Venemaa?“ Säherdust hämmeldust kostab Narva Hermanni linnuse mäeveere peal, kust üle jõe paistab Ivangorodi madal kindlus, iga päev. Ning igast rahvusest turistide suust. See on paik, kus iga Narvas käinud tuleb tagasi kohustusliku turistifotoga „Mina ja Venemaa“. See on ka koht, kus Narvat avastama võetud kuueaastane Lisbeth pikalt mõtiskleb ja lõpuks pahvatab: „Miks seal kindluses vene lipp on? Selleks, et eestlased Venemaale ei eksiks?“

Hermanni kindlus, kuhu Narva-avastajad tavaliselt esimesena sammud seavad, on enam kui 700 aasta jooksul kuulunud taanlastele, sakslastele, rootslastele, venelastele ja lõpuks ka eestlastele. Lapsele võib seda rääkida lõpmatuseni, kuid printsessi-lugudega harjunule on linnus eelkõige loss. Tõsi, ka vene emade suust, kes oma lastele samas paigas huviväärsusi näitavad, kõlab hoonest kõneldes sama sõna vene keeli- zamok. Las see siis olla laste jaoks loss, mille kohta sajab küsimusi kui paduvihma: „Kas see on kuningaloss ja seal üleval tornis elab kuningas? Kas vene kindluses on venelased? Kas vene kindlusesse ei tohi eestlased minna? Arva ära, miks Venemaal on rohkem inimesi kui Eestis?“ Vastus, mille Lisbeth ise ette ütleb, on loogiline: „Sest Venemaa on suurem!“ Sääraseid arutelusid võib pidada lõpmatuseni, sest Venemaa lähedus mõjub ühtviisi erutavalt nii suurtele kui ka väikestele. Nõnda ütleb ka Katri Raik oma raamatus „Minu Narva“: „Narva suurimaks vaatamisväärsuseks ei ole linnus, bastionid ega Kreenholmi kvartal – sellesse linna tullakse kogema Venemaa lähedust.“

Loomulikult võibki sealsamas Venemaa piiri ääres Hermanni linnuses terve päeva veeta, kuid Narva nägemiseks tasub siiski mehine linnatiir teha. Kodutööna võiks läbi lugeda Raiki raamatu, mis on suurepäraseks giidiks. Ning et omal käel pole lootustki kõiki paiku üles leida, on Peetri platsil, kuhu tulijad tavaliselt oma auto jätavad, turismiinfopunkt, mis jagab Narva linna kaarte. Need on hiilgavad abimehed, et lisaks linnusele oma silmaga Rootsi lõvi, jõepromenaad ning Kreenholmi kvartal ära näha. Kui seltskonnas on lapsi, on nutikas linnatiiru lõpetuseks Narva-Jõesuhu minna. See Põhjamaa Rivieraks kutsutud kuurort rabab esmakordselt tulijat oma 12 kilomeetri pikkuse mererannaga, mis on puhas liiv. „Ma tahan siin mängida!“ hõiskab Lisbeth Narva-Jõesuu rannas, viskab rõivad seljast ja kaob vette kui tuul. Narva-tiiru väsimus on sekundiga unustatud. Mõni ime, et see kirderanniku paik on olnud Eesti ja Peterburi puhkajaile tõmbenumbriks nii tsaariajal kui ka Eesti Wabariigi aegu.

Edasi lugemiseks: