Suhted

Kiri toimetajalt 

Merle Luik, 7. august 2019, 06:00

Kui oled esimest päeva pärast puhkust tööl, on tunne kui puuga pähe saanul. Umbes selline, et oot – kust nupust see tööarvuti nüüd käima käiski? Ja oeh, kus see printer nüüd oligi? Aga siin ma nüüd jälle olen. Puhanud, käised üles kääritud ja pea uusi mõtteid täis. Arvake ära, millest ma täna hommikul esimese asjana kolleegiga rääkisin? Usute või mitte, aga aastavahetuse ajakirjast! Kalendrisse vaadates tundub see aeg muidugi ilmatuma kaugel olevat, aga selline see ajakirjatöö kord juba on. Kogu aeg tuleb mitu kuud ja sada teemat ette mõelda.

Aga praegu on veel august. Lapsena ma suisa vihkasin seda kuud. Esiteks oli nõnda, et nii kui esimene august kukkus, oli tunne, et kohe-kohe algab kool. Ja seda ei oota mõistagi ükski mõistlik laps. Selles suhtes, muide, pole miskit muutunud. Mu oma lapsed hädaldavad ka juba nädal aega, et «ei tahaaa veel koooli!» … Teiseks ei meeldinud august mulle seetõttu, et see on mu sünnipäevakuu. Mis iseenesest on ju tore. Aga et minu sünnipäev on kuu keskel, polnud selleks ajaks keegi veel maalt vanaema juurest linna tagasi tulnud. Ja need, kes peole tulidki, kinkisid mulle alati astreid või gladioole, mida ma toona silmaotsaski ei sallinud.

Edasi lugemiseks: