Inimesed

NAISTELEHE ARHIIVIST | Tõnu Aav: „Armastus on kõige tähtsam.“ (1)

Kristel Trell, 14. august 2019, 15:35
Foto: Daisy Lappard
Lustakas tämber ja elamise rõõmust pakatav ilme – teisiti oleks suurepäraste osatäitmistega teatrilaval, kinos ja televisioonis ning ülipopulaarsete lastejuttudega eestlaste südamesse kasvanud Tõnu Aava raske ette kujutada. Ometi on näitlejal lavataguses elus tulnud läbida rängad katsumused – nii rasked terviseprobleemid kui ka armastatud abikaasa Mureli surm.

Tol saatuslikul jaanipäeval 19 aastat tagasi, kui tuli kallimast igaveseks lahkuda, kartis mees, et koos armastatud naisega läks ka elurõõm. «Aga küllap on see siiski sügaval inimese loomuses ja inimene nii palju ikka ei muutu,» rääkis  Tõnu Aav Naistelehele kaks aastat tagasi.

Olgugi et tervis enam varasemas mahus lavale ei luba, pole igatsus teatri järele kuhugi kadunud. «Viimasel ajal olen hakanud teatrit unes nägema. Näen, et algab proov. Täitsa reaalselt! Ükskord isegi ärgates helistasin teatrisse, et ega mul proovi ole. Ega mul seal enam suurt tööd ole, «Kuldses Lurichis» vaid väike roll. Küllap see 56 aastat teatris on ikka oma jälje jätnud,» usub ta.

Teatripisik raadiost

Vaevalt aimas Tõnu poisikesena Kehra kodu aida trepil koos naabripoisi ja hilisema kursusevenna Madis Ojamaaga Panso estraadikava matkides, et sestsamast tuntud näitlejast saab hiljem tema õpetaja, lavastaja, Draamateatri peanäitejuht, kelle käe all sünnivad näitleja Tõnu Aava olulisimad rollid. «Algusest peale mul küll mingit plaani näitlejaks hakata polnud. Mulle meeldis hoopis laulmine,» avaldab ta.

Elu viis aktiivse poisi aga pioneeride palee nukunäiteringi, hiljem lasteraadio näiteringi, mida juhatas Ellen Liiger. Tulid mitmed olulised rollid kuuldemängudes: üks neist oli Lev Kassili jutustuse «Mu kallid poisid» järgi dramatiseeritud kuuldemängus «Zadonski vaprad komandosed».

«Olin nende komandör Kapiton Butõrjov, umbes kümnene. Mängisime koos tõeliste näitlejatega. Sealt võiski alguse saada soov olla selline nagu nemad,» arvab mees.

Lisaks veel kooli näitering, mida juhatasid Jaanus Orgulas ja Silvia Laidla. «Tegime Lutsu «Kevadet», mina mängisin Tootsi. Kui teiste klasside poisid tänaval hüüdsid «Toots, Toots», olin ikka hirmus uhke,» jutustab Tõnu.

Tallinna 2. ja Tallinna 7. keskkooli (üks poiste-, teine tüdrukutekool) liitmise tulemusena sai ka Aavast 7. keskkooli, praeguse Inglise kolledži õpilane. Koolist sai alguse sõprus Aarne Ükskülaga, kes samuti kooli näitetrupis kaasa tegi.

«Aarne oli minust klass eespool, aga vahetundide ajal toimus teisel korrusel vestlusring, kust võttis tihti osa ka kolmas koolikaaslane: meist küll tublisti noorem, aga hiiglama vaimukas Juhan Viiding. Teda oli lihtsalt nauding kuulata,» meenutab näitleja. «Nii me seal kolmekesi olime: Aarne, Juhan ja mina. Aarnega hakkasime esinema koolipidudel, mina tikkusin ikka laulma, «La palomat» ja üht Šostakovitši lugu ...»

«Naersime Aarnega tihti, et meil on lahendamata see küsimus, kumb meist tegi ettepaneku lavakooli katsetele minna. Kumbki veeretab seda teise kaela, hommikul läks üks teise juurest läbi. Aarne ikka ütles, et kuidas tema sai minu aknale koputada, kui mina elasin teisel ja tema esimesel korrusel! Nii et küllap see mina ikka olin, kes tema aknale koputas,» muigab mees. «Sellist varianti üldse polnudki, et võib-olla ei saa lavakasse sisse. Olime üsna enesekindlad.»

Mõlemast said konservatooriumi vast loodud lavakunstikateedri esimese kursuse üliõpilased, kursuse juhendaja oli ei keegi muu kui Voldemar Panso.

«Aastad lavakunstikoolis muudavad inimest. Olen ise teinud sellise järelduse, et need näitlejad, kes pole lavakas õppinud, kipuvad teistest selja taga või purjus peaga ikka halvasti rääkima, eputama või kadetsema. Lavakas käinutel on need kandid ammu maha lihvitud,» ütleb ta.

Tõnu tunnistab, et vaevles esimesel kursusel kohutavate kahtluste käes, sest Panso oli lausa kategooriliselt nõudlik õpetaja. «Tagantjärele mõtlen, et oleksin tahtnud koolist rohkem saada. Meie õpetajad ei õpetanud meid kodus töötama ega rolli ette valmistama. Ehk nad ei teadnud isegi, kuidas see käib. See on selline individuaalne asi, et kes seda oskab, see seda teeb.»

Mees tunnistab, et sõprus Aarne Ükskülaga on teda palju mõjutanud. «Lavakunstikateedri esimesel kursusel olin kaunis suur liialdaja ja lobamokk, fantaseerija, üsna distsiplineerimatu. Aarne tegi mulle palju märkusi,» nendib ta. «Päris ausaks jäädes pean tunnistama, et mind võlus näitlejaameti puhul ikka rohkem see väline glamuur. Kuulsus ja soov heas seltskonnas olla.»

 

Tuntus läbi helesinise ekraani

Juba teatrikooli viimasel kursusel, peljates toonast kena kommet läkitada noori näitejaid tööle perifeeriateatritesse, kiikas Tõnu televisiooni poole: läks alguses režissööri abiks, salasooviga kaamera ette pääseda. Pääseski. «Mängisin ETVs Robert Vaidlo lasteviktoriinis «Humakefümunupu kabinet» Tsoorut. Seda olid 1960ndate lõpus näinud vist küll kõik Eesti lapsed. Ringreisi ajal Lõuna-Eestis olid kogu aeg lapsed karjas järel. See oli see televisiooni kuulsus. Omamoodi raske, kuigi ma vist praegu enam nii kuulus pole,» muigab mees, keda nüüdki näeb teleseriaalis «Õnne 13» ekskommunist Vissi kehastamas.

Teatritöö käigus tulid koomilised rollid. «Draamateatri väikeses saalis etendunud Smuuli «Suvitajates» kehastasin Ärnit. Olin naerupahvakute üle, mis seda rolli saatsid, hiiglama õnnelik. Terve saalitäis inimesi naeris, tohutu menu! Vat midagi sellist ma igatsen, kuigi diafragma ei luba enam üleüldse niipalju rääkida. Õhk saab otsa,» tunnistab Tõnu.

Sestpeale hakatigi talle koomilisi rolle pakkuma. «Kuni selleni, et kui kord Raadioteatris mulle tõsist rolli taheti anda, tuli lavastajaga pahandama Eesti Raadio omaaegne juht Aadu Slutsk: «Kas te siis ei tea, et Aav on meil koomiliste rollide peal!» Hakkasin siis teadlikult selle vastu võitlema, ütlesin Baskinile näiteks ühe telekomöödia ära. Nii ütlesingi: ma ei taha enam neid kuradi komöödiaid mängida! Tahtsin teistsuguseid rolle,» räägib mees.

Seitsmekümnendatel Panso käe all Draamateatris saabus tema töörohkem periood. «Panso lavastuses mängisin küll palju, aga usun pigem, et Mari-Liis Küla (teatrikunstnik, Panso elukaaslane – toim.), kes koos Pansoga Draamateatris töötas, pööras ta pilgu ka minule. Küllap oli Panso pärast lavakas töötamist meist küllastunud, nii et ei näinud meis kelleski eriti midagi. Ütles Ükskülalegi, et olete ühekülgne nagu hambahari,» jutustab näitleja talle omasel muhedal moel.

«Umbes kümme aastat, 1970–80 olin tõeline superstaar, mängisin pidevalt pearolle,» muheleb Tõnu. «Näiteks James Tyrone Eugene O’Neilli tükis «Pikk päevatee kaob öösse» (1972) oli küll üks niisugune osa, mis mulle sobis ja mida mängida tahtsin. Ja sain ka, kui olin end kõige peenemaks näljutanud ja sportinud.»

On siis välimus nii oluline? «Juba Stanislavski ütles, et näitleja peab olema pikk ja ilus. Mulle armastaja rolli ei pakuta ja ma ka ise ei taha seda. Vaataja samuti mitte! Kui ma isegi vaatan näitlejat, kes sellesse rolli ei sobi, segab see mind. Isegi kui tean, et tegemist on hea näitleja ja toreda inimesega. No pole ju loomulik, et kaks naist kolm tundi väikese kiilaka mehe järele õhkavad!» arvab ta.

 

Kohtumine elu armastusega

Suurest armastusest oma teise naise Mureli vastu võttis mees toona kaalust 25 kilo maha. Elu muutev kohtumine leidis aset Draamateatri õppestuudios – Murel tudeeris teatrit, Tõnu Aav töötas juba näitlejana. «Tegelikult jube traagiline lugu: mina olin abielus, kahe poja isa, aga tundsime kohe ära, et peame kokku jääma,» sõnab mees.

«Ega teatritöö, etendused ja väljasõidud nõua nii palju pühendumist kui teine inimene. Murel toetas mind igati,» toonitab ta. «Armastus on kõik! Kõik see, mida teeme ja mis oleme, püsib armastusel. Mul pole kunagi tekkinud sisemist dilemmat kunsti ja kaaslase vahel, millest mõned inimesed kõnelevad. Ma ei tea, kas on üldse olemas nii harmoonilist ja omavahel sobivat paari kui meie Mureliga. Kui ta igavikku lahkus, oli see minu jaoks maailma lõpp.»

Kas ta on elus midagi kahetsenud? «Kindlasti, aga pole nende asjadega eriti oma pead vaevanud. Olen selline üsna praktiline unistaja, suuri õhulosse ei ehita. Sellest, mis on ebareaalne, ma ei unista. Tahan lihtsalt, et kõik oleks rahulik ja hea.»

Viimased kaheksa aastat on Tõnu Aava kõrval abikaasa Ruth – hiline väärtuslik õnn, mida mees kalliks peab. «Ma ei tea, mida temata teeksin,» silitab ta hellalt abikaasa juukseid.

«Ma olen alati tahtnud, et kõik oleksid terved. Aga see unistus pole vist määratud täituma,» sigineb mehe muidu nii elujaatavasse olekusse nukraid noote. Muret külvavad abikaasa Ruthi ja tema enda aina süvenevad terviseprobleemid. Liikuda on raske, põlved ja puusaliigsed teevad häda, pool elu on tal tulnud võidelda kroonilise diabeediga. Viis aastat tagasi viis insult näitleja nädalateks haiglavoodisse.

«Pean ennast siiski õnnelikuks inimeseks. Peamiselt seetõttu, et ma pole olnud eriti pretensioonikas. Mul on küll palju tervisehädasid olnud, kolm korda olen autoga üle katuse ka käinud, aga mingit erilist tähtsust pole sellele omistanud. Lihtsalt on hea meel olnud, et hing sisse jäi. Paljude asjade eest on põhjust tänulik olla,» räägib Tõnu ja jutustab, talle omase muhelusega suunurgas, ühe loo.

«Kord, kui turul kartuleid käisin ostmas käisin, hüüdis turumutt: «Kuulge, noormees, võtke häid muredaid kartuleid!» Ütlesin siis, et muredad mulle ei meeldi. «Ega need nii muredad ka pole,» vastas müüja,» pugistab Tõnu talle omast kerget naeru.

«Ma täiesti siiralt usun, et naer hoiab tervist. Aga elus ei saa kõike huumoriga võtta. Ja muide, koomikud pole eraelus üldse naljamehed. See sai mulle juba ammu selgeks, kui nägin, kui tõsine ja sünge mees oli Ervin Abel. See oli lihtsalt üks roll.»

TOIMETAJA

+372 5295 983
merle.luik@naisteleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 22 33
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee