Lugejakiri

LUGEJA PIHIB | Käisin armukesega reisil ja selgus, et ta on täielik tropp! (25)

Naisteleht, 26. august 2019, 15:35
Foto on illustratiivneFoto: pexels.com
Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, siis pean alustama sellest, et mul oli armuke. Sellele ei ole muidugi mingit vabandust ega ka mõistlikku õigustust, aga eks neid ikka otsitud sai. Kasvõi iseenda jaoks.

No näiteks see, et olime elukaaslasega koos olnud juba 15. eluaastast alates. Üksteise esimesed päris peika ja pruta nii öelda. Sellest meie ühisest algusest oli möödas 7-8 aastat. Olime vahepeal täiskasvanuks saanud. Kasvasime küll koos üles, kuid mitte eriti sarnaseks. Pigem lisandus iga aastaga erinevusi.

Kuigi olime täiealised, ei olnud me abielus. Polnud ausalt sellise asja peale isegi mõelnud. See kuidagi ei tulnud pähegi. Kui koos olime, siis mõnes mõttes tundus ikka veel nagu oleksime süüdimatud teismelised. Mis abielu? Mis lapsed? Meie suhe lihtsalt ei olnud kuidagi selline üleüldse. Vähemalt minu arvates. Hiljem, kui lahku läksime, selgus et tema jaoks oli. Selgus, et ta oli mu kõrval suhtest kogu aeg teadnud ja seda lihtsalt ignoreerinud lootuses, et see saab läbi. Selgus, et tema tahtis koos jätkata, tahtis peret ja lapsi. Aga jah... Samas olime üksteisega juba väga harjunud. Harjumuse jõud on ilmselt üks tugevamaid asju, mis inimesi koos hoiab. Armastus oli meie vahel ka, päriselt. Lihtsalt see oli aastatega muutunud suurest armumisest selliseks natuke nagu platooniliseks. Minu tunded tema vastu ei olnud sel ajal enam need, mida üks naine võiks oma elukaaslase vastu tunda. Pigem hoidsin teda nagu venda. Mulle oli oluline, et tal hästi läheks ja olin kurb, kui tema seda oli.

Viimaseks piisaks selle suhte karikas saigi ilmselt fakt, et mu elukaaslane otsustas oma vanemate survel ja minu vastuseisust hoolimata Soome tööle minna. Nii nagu ikka 2005. aasta paiku mindi. Ehitusele suurt rikkust koju tooma. Nägin teda paari nädala tagant kaks-kolm päeva ja suur enamus sellest kulus tema sõpradega kuskil mööda pidusid kolades. Head selline asi ühelegi suhtele ei tee, siililegi selge.

Aga nii, aitab põhjuste loetlemisest. Pidin ju hoopis sellest kirjutama, kuidas ma tohmanist armukesega reisil käisin. Ilmselt olin ma elukaaslase äraoleku tõttu lihtsalt nii üksik, et ei saanud ise ka aru, mida ma teen, sest no taevas teab, et tohman oli selle mehe kohta veel hästi öeldud. Ei saa öelda, et tema veidrused alles reisil avaldusid, eks ma nägin neid enne ka. Üritasin neid vist lihtsalt ignoreerida ja väljamaal kõik võimendus.

Juba kodus oli ta vanematega koos elav ja ema poolt totaalselt ära hellitatud mömm. Ta rääkis natuke liiga kõrge häälega ja siis oli ikka kaugele kuulda, kui emme tehtud toit ei sobinud, sest no ega tal endal ju polnud käsi küljes, et endale pelmeene keeta! Mis oli see toit, millest ta põhimõtteliselt võinukski toituda igapäevaselt.

Kusjuures, sõbrad olid tal üllatavalt normaalsed! Tegelikult tagant järele mõeldes ei olnudki need võibolla niivõrd sõbrad kuivõrd töökaaslased, kelle juurde ta lihtsalt aegajalt külla pressis meid. Ei teagi, võib olla nii ja võib olla naa. Igatahes oli ta suhteliselt tüütu, naljad olid jaburad ja voodis oli ta küll püüdlik, kuid üksluine.

Vii tropp reisile ja ta on veel tropim!

Aga, tagasi jutu mõtte juurde. Öeldakse ju, et inimese tõeliseks tundma õppimiseks mine temaga reisile. No ja ma ei ole usklik inimene, aga jumal tänatud, et ma temaga reisile läksin nii kiiresti! Õudne, kananahk tuleb peale puhtast mõttest, et peaksin selle torbikuga siiani koos olema.

Igatahes käisime me Kreekas, kuna mu sõbranna töötas seal reisikorraldajana Eestist pärit turistidel. Nii juhtuski, et veetsime suure osa ajast mu sõbranna ja ta töökaaslase ning viimase vanematega, kes olid juhuslikult reisi ostnud samaks ajaks, kui meie. Tegemist oli ülitoredate inimestega ning nautisin väga koos nendega erinevate kohtade külastamist ja igasugu huvitavaid ettevõtmisi, mida soojamaa reisidel ikka plaanitakse.

Ja no päev päevalt hakkas kooruma mu armukese tõeline pale. Siiani piinlik mõelda, et eriti matsliku käitumisega silma torganud tüüpi peeti minu elukaaslaseks. Sest no ma ei hakanud ju suhteliselt võõrastele inimestele, kellega just tutvusin, seletama, et teate tegelikult on ta lihtsalt mu armuke, kuna mu elukaaslane töötab välismaal ja mina ei oska üksi olla. Masendav...

Kõige kurvem asja juures on see, et ta ei käitunud meelega halvasti. Ta ei proovinud olla ebaviisakas. Kõik suhtusid temasse ülima heatahtlikkusega. Ei imesta üldse, kui arvati, et ehk on ta

peast veidi lihtne ja seetõttu ei tahetud midagi ütlema hakata ning lihtsalt ignoreeriti tema pidevaid fopaasid.

No näiteks sõitsime kogu seltskonnaga suure autoga mägedes ringi, jõime veini ja nautisime ilusaid vaateid ja niisama lobisemist. Siinkohal tuleb ära mainida, et sõbranna töökaaslane oli gei-mees. Igatahes keset lõbusat jutuvada hakkas mu armuke tühja kohapealt järsku mingit pedede laulu üürgama. Kõik tardusid.

Kummastanud seltskond piidles küsiva ilmega mind ja teda ja jälle mind ja jälle teda. Tundsin, kuidas mul läks süda pahaks, ihukarvad tõusid püsti ja nägu värvus punaseks. Oleksin tahtnud läbi selle autologu põhja vajuda ja lihtsalt kuhugi mägedesse joosta. See oli nii õudne. Tüüp ise ei saanud midagi aru ja üürgas rõõmsalt oma laulukest edasi.

Mõtlen praegu, et äkki ta lihtsalt ei teadnudki, et sõbranna töökaaslane gei on. See oli küll täiesti silmnähtav ja aru saadav nii välimust kui maneere silmas pidades, aga mine sa tea. Selline süüdimatu ehk tõesti ei taibanud. Juttu oli olnud ka mehe poiss-sõbrast, kuid mine võta kinni, kas minu kaaslane seda üldse tähele pani. Aga isegi, kui sa ei tea, et seltskonnas on keegi homoseksuaal, siis sa ju ikka ei hakka teiste jutu vahele lampi mingit pede-serenaadi karjuma, või kuidas? Igatahes läks ka see kord nii, et tõeliselt südamest tulevat esitlust lihtsalt ignoreeriti ja üritati vestlus taas läbi selle kriiskamisi üles võtta.

Sedasorti intsidente kogunes reisi vältel mitmeid ja lõpuks ei jõudnud ma lihtsalt ära oodata, millal koju tagasi saada, et see õuduste suhe ära lõpetada. Oleksin ju saanud seda ka reisil teha, aga noh, see tundus veelgi piinlikum.

Igatahes saabus lõpuks reisi viimane päev ja mu kaaslane otsustas sõbranna töökaaslase vanematele nende hotellituppa külla minna, et veel natuke lobiseda. Ma olin selleks ajaks täiesti tuim ja hoidsin end pidevas veinivines, et mitte neid lollusi nii teravalt tajuda ja seetõttu ei tulnud mulle ka pähe, et viisakas oleks äkki ette teada anda ja uurida, kas on ikka sobiv hetk ja nii.

Nii kaua, kui tädi talle klaasiga vett tõi, jõudis ta toast laua pealt apelsinikausi tuua ja asus isukalt vilju koorima ja sööma. Nii me seal istusime. Mina täiesti läbi kogu sellest piinlikkusest ja veinist. Tüüp õndsalt võõraid vilju nautimas ja paar meie vastas lihtsalt tüdinud nägudega istumas ja pobisemas, et tegelikult olid need apelsinid mõeldud koju väikestele sugulastele viimiseks, kuna sel aastajal meil nii magusaid apelsine ei leidu. Oli masendav kuulata neid arutamas, kuidas kahjuks enam turule ei jõua enne kojulendu ning nentida, et tropil oli mugimisega nii palju tegemist, et ta seda kõike isegi tähele ei pannud.

Sel hetkel minu mälulõng katkeb. Ilmselt ei kannatanud mu aju seda enam välja. Pilt tuli uuesti ette Tallinna lennujaamas. Pole vist vaja öelda, et lõpetasin esimesel võimalusel selle memmepojast jobuga suhte ja kuigi ma tõesti ei ole usklik inimene, siis vahel ikka kahtlen kas see reis oli äkki mulle kõrvalsuhte eest kõrgemalt poolt karistuseks.