Lugejakiri

Hea lugeja! Kui ka sinul on jagamist väärt lugu, siis kirjuta see üles ja saada aadressile lugejapihib@naisteleht.ee

LUGEJA PIHIB | Elukaaslane lõi mind peaga läbi seina, aga ma ei kartnud teda ikkagi! (36)

Naisteleht, 3. september 2019, 08:53
Foto on illustratiivneFoto: Pexels.com
Viimasel ajal on jälle käimas suur kampaania, mis julgustab koduvägivalla all kannatavaid inimesi sellest teada andma. Seoses sellega meenus mulle eelmine suhe, kus kannatasin vaimse ja füüsilise vägivalla all, kuid sellest kellelegi ei rääkinud. Miks see nii on? Mis toimus mu peas? Ma kujutan ette, et seda on raske mõista. Eriti kui ise pole millegi sellisega kokku puutunud. Aga ma proovin aimu anda, rääkides oma loo.

Sain oma eksiga kokku ühiste tuttavate kaudu ja meist sai üsna ruttu paar. Ta tundus nii huvitav, intelligentne ja meil oli paljust rääkida. Kuivõrd mu eelmine elukaaslane oli olnud lihtne noormees, iseloomult kinnine ja pigem vaikne, siis oli see minu jaoks suur asi. Mees, kellega saab rääkida! Kolisime ruttu kokku ja juba paari nädala pärast teatas ta, et armastab mind. Vau! No kes siis sellisest elukaaslasest ei unista!?

Algusest peale ei meeldinud talle, et mul oli palju sõpru ja sain nendega tihti kokku. Panin selle värske alguse arvele. No ikka tahad ju päevad otsa käest kinni hoida ja nii. Ma ise küll sama ei tundnud, aga mõistsin. Jätsin siis sõprade ja perega kohtumisi vähemaks, et rohkem elukaaslasele pühenduda. Aja möödudes ei saanud arugi, kuidas tegelikult osadele inimestele täiesti selja pöörasin ja tagantjärele tarkusena võib öelda, et nad sõpradena ka lõplikult kaotasin.

Tal endal oli sõpru vähe ja need pärinesid lapsepõlvest. Huvitav, et mees ei olnud suutnud hiljem leida ühtegi sõpra. Eks täiskasvanuna ongi raskem uusi inimesi omaks võtta, seda teavad vast kõik. Aga mitte ühtegi uut sõpra või isegi lähemat tuttavat, kellega läbi käia? No see on juba tiba veider.

Nüüd meenutades tundub tähenduslik ka seik, et kohe algusest peale meeldis talle rääkida lugusid oma raskest saatusest. Ikka ja jälle kuulsin lugusid kurvast lapsepõlvest ja ja eelnevatest suhetest, kus temale selgelt liiga oli tehtud. Loomulikult tundsin talle kaasa. Sel ajal ei osanud veidraks pidada sedagi, et mitte ühtegi suhet polnud lõpetanud tema. Alati oli naispool olnud see kurikael, kes siis pettis või lihtsalt maha jättis. Nüüd mõistan neid naisi täielikult. Mitu neist olid minust targemad ja pääsesid suhtest palju kiiremini ning ilmselt ka väiksemate kadudega.

Miks meie suhe lõpuks üle viie aasta kestis? Ta oli elukaaslasena igapäevaselt täiesti normaalne, isegi keskmisest hoolitsevam. Rääkis hästi palju sellest, kuidas ma olen tema elus ainus inimene, kes tõeliselt loeb. Kuidas tal ei ole tegelikult mitte kedagi teist. Kuidas ta ei kujuta ette, mida teeks ilma minuta. No ühesõnaga pidev ajupesu. Tundsin alati suuri süümepiinu, kui kuskile ilma temata läksin. Sõprade või perega.

Temaga koos me ei käinud tegelikult üldse kuskil. Kuna ta tööl ei käinud, siis polnud eriti raha ka, kuigi ma ise tegin kahel kohal tööd ja otsest puudust meil ka millestki polnud. Ta lihtsalt ei tahtnud kellegagi suhelda peale paari-kolme sõbra. Need aga ei elanud meiega samas linnaski ja külas käisid harva. Minu sõpradega ta kokku saada ei tahtnud. Alguses vihjamisi ja pärast üsna otse tegi ta selgeks, et nad ei küündi tema tasemele. On liiga rumalad ja igavad.

Nii käisingi järjest vähem väljas ja istusin koos temaga kodus. Tundsin ennast kõige selle juures kusjuures nii, nagu areneksin kohutavalt. Me lugesime palju, vaatasime filme, arutlesime maailma asjade üle. Poliitilised vaated olid meil suhteliselt sarnased. Mõlemal üsna, kuid mitte äärmuslikult konservatiivsed. Samas ei tunnetanud ma mingit manipulatsiooni. Andsin küll tihti oma soovides järele, et mitte jälle tüli üles kiskuda, kuid laias laastus arvasin, et tahan ise teisi asju, kui varem.

Kuigi sõbrad märkasid, et tõmbun järjest enam endasse, muutun depressiivseks ja sarkastilisemaks, siis ise ma seda ei tajunud. Küll aga tekkisid mul ärevushood. Panin need selle arvele, et tegin palju tööd ja see oli suhteliselt stressirikas. Eks osaliselt oli põhjuseks ka see, aga asi läks selles mõttes käest, et istusin öösiti üleval ja kassisin. Nii nagu ikka asjad öösiti hullemad tunduvad, kui päevavalguses. Mul lihtsalt oli see pea igal ööl nii ja seetõttu olid päevad veel hullemad, kuna kiirus oli taga, kuid väsimus tappis.

Enne kui läks halvemaks, läks korraks paremaks

Aastad läksid, ostsime ühise kodu. Õigemini mina ostsin, tema ei saanud laenu võtta, kuna ei omanud sissetulekut. Olid põnevad ajad, tegelesime remondi ja sisustusega. Elu tundus huvitav, oli, mida oodata. Hakkasin jälle rohkem sõpradega suhtlema. See tõi kaasa kodus pingelisema õhustiku. Ei mäletagi täpselt, milles tookord asi oli, aga ühe vastastikuse karjumise ajal võttis ta mul lihtsalt kõrist kinni ja lõi peaga vastu seina, nii et kipsis oli auk.

Mäletan seda hetke hästi. Ta jalutas lihtsalt teise tuppa, isegi ei vabandanud. Ma istusin seal augu kõrval ja imestasin, kuidas kips ikka nii õhuke on ja kergelt puruneb. Kuna olime just remondi lõpetanud, siis oli palju materjale veel alles. Järgmiseks õhtuks, kui töölt tulin, oli auk parandatud ja uus kips ülegi värvitud. Absoluutselt mitte miski ei andnud tunnistust eelmisel õhtul juhtunust. Isegi kui oleksin tahtnud politseisse minna, oleks olnud tema sõna minu vastu.

Siis ma seda nii ei võtnud. Mõtlesin, et näe tubli mees ikka, nii kähku parandas seina ära. Ma ei plaaninud nii või naa kellelegi juhtunust rääkida. Sest no eks ma ise ta ju nii endast välja ajasin ja piinlik oli ka – naljakal kombel selle üle, et ta minust jagu sai, et ma nii nõrk olin. Ta ei olnud kuigi suur mees ega ka eriti tugev. Oma peas olin kindel, et tegelikult suudaksin talle tuupi teha, kui seda vaid tahaksin. Aga ma lihtsalt ei tahtnud. Sest ma ei ole psühhopaat, eks ole.

Aga jah, mida rohkem ma oma tavapärase elu juurde naasin, seda hullemaks läks kodune olukord. Oli tavapärane, et käisin sõbrannadega peol ja koju jõudes ootas mind tige mees, kes sõimas litsiks. Mäletan ühte korda, kus ta ootas mind lausa trepikojas. Virutas mind hooga trepile pikali ja lihtsalt röökis mu peale. Mu ainus mõte oli, et saaks vaid tuppa, sest äkki naabrid kuulevad ja piinlik on.

Noh ja siis ma ju ikka jätsin ta maha, eks? Aga ei... Ruttu rahunes kõik maha ja mul oli tunne, et kui hakkan asju pakkima, siis teen asjatult stseeni. Ja nii me elasime. Tõusud ja mõõnad, sõimud ja rahulikud ühised raamatuõhtud vaheldumisi. Ma ausalt öeldes ei kujuta ette ka, kaua see kõik oleks võinud niimoodi kesta. Äkki oleksime siiani koos? Ühel õhtul aga võttis ta mind jälle ette. Nii nagu talle ikka meeldis. Üleoleval ja manitseval kombel. Rääkis mulle, et nüüd aitab. Aeg on suureks kasvada. Oluline ei olevat sõbrad ja suhtlemine vaid elukaaslane ja kodu. Väljaskäimised peavad lõppema.

Ma ei tea, miks just see kord sai mulle viimaseks piisaks karikas. Tegu oli täiesti rahumeelse vestlusega, ilma mingi kisa ega füüsilise vägivallata. Igatahes tõusin ma püsti ja ütlesin: ei! Seda ei juhtu, ma ei taha olla oma kodus vang. Ma ei taha enam sellist elu elada, et pean elukaaslaselt luba küsima, et pühapäeval vanemate juurde lõunat sööma minna. Ja siis kuulama epistlit, kuidas see on täielik päeva raiskamine ja tegelikult peaksin hoopis kodus raamatut lugema.

Nii kergelt see pääsemine lõpuks tuligi. Ma olen iga päev õnnelik, et seda inimest enam mu elus ei ole. Õnneks ei saanud me lapsi. Mina väga tahtsin, kuid tema mitte ja nüüd ei jõua ma selle eest taevast ära tänada! Kui lõpuks lahku läksime, ei imestanud selle üle absoluutselt mitte keegi. Küsiti vaid, miks ma temaga üldse nii kaua koos olin. Järgnes muidugi vihane varajagamine. Oma korterist kolisin välja mina ja ta pidas täiesti loomulikuks, et võib seal üüri maksmata edasi elada.

Nüüd on sellest möödas palju aastaid ja ta on koos naisega, keda tunnen. See naine on hästi tore inimene ja mõtlen tema peale tihti. Ei ole ma ju vägivallast pea kellelegi siiani rääkinud, sest tundus nagu tobe inimese edasine elu ära rikkuda ja talle märk külge panna. Loodan, et see uus naine oskab paremini tema meele järele olla ja mitte kolki saada.