Lugejakiri

Hea lugeja! Kui ka sinul on jagamist väärt lugu, siis kirjuta see üles ja saada aadressile lugejapihib@naisteleht.ee

LUGEJA PIHIB | Kas ma jäängi igavesti kapinaiseks? (17)

Naisteleht, 11. september 2019, 05:54
Foto on illustratiivne.Foto: Pexels.com
Tutvusin Tomiga (nimi muudetud) ühel väikesel vabaõhuüritusel, mis toimus Tartu lähedal. Tegelikult toona ta mulle üldse silma ei jäänudki, sest ma pole seda tüüpi naine, kes pidudel mehi vahiks. Tegelikult pole ma omakorda ka naine, keda mehed vaataksid.

Igatahes kui läksin samal suvel Tallinna ühele välismaa metal-bändi kontserdile, võttis seesama mees minuga ühendust, pakkudes transporti.  Kust ta mu numbri sai, ma ei tea ja ega enam ei saagi teada.

Samal teemal

Õigel päeval tuli ta siis autoga ukse ette, üks sõber oli kaasas, ja pealinna poole me läksimegi. Pärast seda üritust hakkasime tihemini läbi käima ja seda kuni järgmise aasta kevadeni, täpsemalt aprilli lõpuni. Siis ta avaldas ühtäkki arvamust, et ma olen tema jaoks liiga noor, ja otsustas argpükslikult SMSi teel suhtluse lõpetada.

Eks ma tige olin, aga mis sinna teha, kaheksa aastat vanusevahet on võibolla tõesti liiga palju. Samas endast nooremaid ma ka ei vaata ja tema tundus väga hästi sobivat. 

No mis seal ikka, elu läks edasi ja mina keskendusin toona oma raskele füüsilisele tööle. Edasi läksin ainult töö-, mitte eraeluga. Olen alati olnud seda tüüpi inimene, kes oma elust midagi ei pea, samas tööd vuhin teha nii, kuis jaksan.

Kuskil augustis võttis ta aga minuga uuest ühendust ja vabandas oma käitumise pärast. Ma mõtlesin, et olgu nii, eks räägime asjad selgeks. Selgemaks aga ei saanud kahjuks suurt midagi, inimene oli edasi sama kinnine nagu ennegi.

Lõpuks ta ikka avas ennast veidi ja pilt sai kohe klaarimaks, kui selgus, et ta käib läbi veel mingi teise naisega. Korraks mul kihvatas. Milleks siis mind veel vaja, kui teine naine on juba olemas? Tema ütles selle peale lihtsalt, et õpi jagama, ja kogu lugu. No mis vabandus ja seletus see nagu olema peaks?

Igatahes läks nii, et jätkasin kõigele vaatamata seda suhet. Tom tegi rekaga pikamaasõite ja vahepeal ei näinud me teineteist nädalaid. Ootaja aeg on pikk ja vägisi kippusin probleeme veelgi suuremaks mõtlema, kui need niigi olid.

Lisaks hakkas mu tervis allamäge minema ja pidin füüsilise töö vahetama millegi kergema vastu. Õnneks leidsin üsna pea teise töö. Seda suuresti tänu sõbrannale, kellele olen siiani väga tänulik, et ta mind raskel ajal toetas.

Suhe, kus kohtumised olid harvad ja lahusolek pikk, tekitas mul pikapeale sügava masenduse. Läksin arsti juurde muret kurtma ja sain diagnoosiks selle moodsa haiguse ehk depressiooni.  

Peagi katkes meievaheline suhtlus taas pikemaks ajaks ja ruttu tuli välja ka põhjus. Nimelt oli ta kolinud kokku mingi kolme lapsega üksikemaga, kes mehe enda väitel talle käed külge ajas. Samas on ju tegelikult ikka nii, et kui mees ei taha, siis ei saa ju keegi talle ligi.

Küsisin siis, et kas lõpetame siis asja ära, et finito ja nii ongi? Tema aga ajas jälle vastu, et võiksin selle naisega sõbraks saada ja võibolla ei olekski mingit jama.

Puhtast viisakusest läksin siis seda tibi vaatama. Täpselt nagu arvasin, mingi beibelaadne kõrend, ei midagi erilist. Otsustasin nad mõlemad oma elust välja visata ja tõrjusin endast eemale ka hunniku abi pakkuvaid sõpru. Jäin taas meeleolulanguse ja üksindusega omapäi.

Igatahes küpses minu peas otsus, et parem üksindus kasvõi elu lõpuni, kui et olla ja jäädagi kapinaiseks. Ennegi üksi oldud, aastaid. Kui on piisavalt tööd ja olematu isiklik aeg, pole elul vigagi. Vähemalt tegin kellelegi teisele head, sest minu loobumine oli sellele teisele naisele vägagi kasulik.