Blogid

MARILYN JURMANI BLOGI | Tabuteema, millest ei räägita (4)

Marilyn Jurman, 15. september 2019, 13:03
15 aastane MarilynFoto: Marilyn Jurman
10. septembril oli rahvusvaheline suitsiidiennetuspäev, mille eesmärk on tõsta inimeste teadlikust ja võimalust teemast rääkimiseks. Sellest ei räägita, ma tean. Ma olen mitu korda puutunud erinevatel juhtudel selle teemaga kokku ja väga tihti kuulen, et ärme parem räägi sellest, kuna muidu äkki annab ideid. See on ilmselgelt tabuteema.

Ma vaatan Netflixist menuraamatu põhjal kirjutatud sarja nimega “13 põhjust miks” ("13 Reasons Why"), mis räägib just nendest teemadest, millest peaks rääkima, aga mida puudutatakse äärmiselt vähe – depressioon, seksuaalsed rünnakud, enesetapp. Iga osa alguses on alati hoiatus, et kui te olete nende teemadega kokku puutunud, siis ehk tahaksite vaadata seda koos turvalise inimesega. Ja iga osa lõpus on info, kust leida abi. Sari on mõeldud eelkõige täiskasvanutele, aga räägib teismelistest. Minu jaoks oli see täis tuttavaid hetki ja valusaid meenutusi teismeeast, mida nüüd saan vaadata kõrvalt.

Hetkel on olemas kolm hooaega, millest esimene räägibki ühest tüdrukust, kes sooritab enesetapu. (Ära muretse, ma ei rääkinud midagi ette, see ilmneb kohe esimeses osas.) Ja iga osa on üks põhjus, miks ta enesetapu sooritas. Lisaks sellele, et see sari  arutleb põhjalikult selle üle, mismoodi saaks veidigi ennetada selliseid sündmuseid, näitab ta ka väga palju seda nö liblikaefekti – kuidas see üks tegu muudab kõikide inimeste elusid, ka nende, kes võib-olla ei puutunud üldse asjasse. Eriliselt mind puudutavad justnimelt täiskasvanute teod – või veel enam tegemata jäetud teod – mis kindlasti olid samuti osa põhjustest.

Mulle väga meeldib selle sarja üks põhilisemaid tunnuslauseid – The minute you start talking about it, it gets easier (hetkel, mil hakkad sellest rääkima, läheb kergemaks.) Ma arvan, et üks põhjuseid, miks mina olen igasugusest jamast oma elus läbi sõudnud, on see, et ma olen peaaegu võimetu varjama seda, mis ma sees tunnen. Ma olen alati leidnud kellegi, kellele oma hingemured ära rääkida – kasvõi päevikusse kirjutades. Ma olen pidanud päevikut alates üheksandast eluaastast ja kui ma loen oma teismeea sissekandeid, siis väga tihti ma alustangi juttu nagu sõbraga – “Kallis päevik, mul on nii hea meel, et vähemalt sina oled mul olemas, täna koolis, bläbläblä...” Ma arvan, et see aitas mind meeletult. Ma nendin päris palju, et “sorry päevik, et ma sinusse ainult siis kirjutan, kui mul mingi jama on.” Ehk siis endalegi teadmata kasutasin ma 14 aastaselt sellist erilist teraapiat, kus ma kirjutasin endast välja kõik, mis mulle mure valmistas. Vähemalt mind aitas see rääkimine/kirjutamine.

Selle sarja vaatamiseks on olemas isegi nii öelda juhis leheküljel https://13reasonswhy.info , kus seletatakse ära, kuidas oleks hea vahepeal panna sari kinni ja rääkida koos selle teismelisega või kellega koos te vaatate sarja. Seal on isegi küsimused, mida küsida. Iga hooaja lõpus on lisaks arutelu psühholoogidega ja sarja näitlejatega, et mis võis olla erinevate karakterite motiivideks.

Üks teema, mis mind väga veel huvitab ja mida selles sarjas mitmeid kordi tõstatatakse, on seksuaalne üksmeelsus – põhimõtteliselt siis see, et mõlemad osapooled on nõus vahekorraga. See teema on minu arust palju laiem ja tähtsam, kui sellest räägitakse. Aga ühesõnaga – mine vaata ja anna mulle teada, mis mõtted sul tekkisid?