Blogid

MARILYN JURMANI BLOGI | Kõige raskem on välja mõelda, mida ma tegema pean (9)

Marilyn Jurman, 22. september 2019, 14:21
Foto: Marilyn Jurman
Meil oli sünnipäev. It’s Yoga Tallinnal oli esimene sünnipäev. Pidulik ja rahvast täis nädal, mis pani mind tagasi mõtlema möödunud aastale. Et mis on need asjad, mis on siis tegelikult olnud kõige raskemad ja mis on need, mille eest olen eriliselt tänulik.

Ilmselt on kõige raskem üksinda stuudio tegemise juures see, et olen iseenda tööandja ja iseenda töötaja. Enamasti, kui keegi ütleb täpselt, mis on vaja ära teha, siis see ongi lihtne. Ma lihtsalt teen selle ära. Kui on keerulisem ülesanne, siis läheb kauem ja kui lihtsam, siis rutem. Aga ma ei ole iial varem saanud aru, kui raske on välja mõelda seda, mis üldse on vaja ära teha. Kui Janno küsib mu käest, et mis sa siis tegema pead, ja ma vastan talle, et ma pean välja mõtlema, mis ma tegema pean, siis see tundub talle pseudo mure.

Samal teemal

Tegelikkuses on aga nii, et kui ma ei mõtle, mis ma pean tegema, siis ma ei tee midagi ja kui ma ei tee midagi, siis stuudiot ei eksisteeri. Ilmselt kõik, kes on proovinud midagi nullist üles ehitada teavad seda. Isegi kui ma tahaksin kasvatada tomateid, siis enne, kui ma saan lihtsalt kasvatada tomateid ma pean maha istuma ja välja mõtlema, mis mul selle jaoks vaja on – pinda, kasvuhoonet, mulda, väetist, kastmist ja mida kõike muud. Kasvatada joogastuudiot on märksa keerulisem, kuna ei ole olemas kindlat mulda ja kindlat väetist, mis kindlustab kasvu. Isegi kastmise koha pealt ei ole nii lihtne, et katsun, kui muld on kuiv, siis panen vett juurde.

Hoolt, armastust, usku ja siis omajagu kasvamiseks vajalikku väetist, vett, kärpimist ja saagi koristust läheb ikkagi alati vaja. Peale ühte aastat kasvatamist on väga meeliülendav vaadata, kuidas stuudio on nö saanud selgeks püsti tõusmise ja vaikselt harjutab kõndimist. Meil on uued õpetajad, kes värskelt suviseselt joogakoolituselt stuudioga ühinesid ja see ongi vist see, mis motiveerib enim. Inimesed, kellega saab koos seda kasvamise rõõmu jagada.

Ja nagu iga beebiga, kui juba see kõndimine saab selgeks, siis ei pea enam niipalju süles tassima, vaid lihtsalt vaatama, et kukkumised oleksid pehmed ja saaks uuesti kenasti püsti aidata. Ning toetada uute oskuste nagu jooksmine ja hüppamine ja rääkimine arenemist ja aastate pärast juba päris iseseisvat elu. Ja seda me kõik koos oma jooga perega nüüd teemegi.

Ma olen alati teinud veidi nalja sellega, et mul on kaks beebit korraga – Rumi ja It’s Yoga Tallinn ja ilmselt sellepärast on eriti tore ka neid paralleele jälgida. Samuti, kuna ma ei ole olnud kunagi suur taimede kasvataja, aga nüüd stuudiosse olen hankinud palju taimi – kaasaarvatud ühe tomati, siis vaatan ja imetlen neid ja leian, kuidas kasvamine ja kasvatamine terminitena omavad niipalju sarnast olenemata sellest, kas siis räägin inim-, taime- või looma- või loome-beebist. Hoolt ja armastust, nagu öeldakse, on igaks kasvamiseks ikkagi vaja.

Imeilusat sügise algust.