Suhted

Kuidas tööstressi ära tunda ja mida teha, et mitte läbi põleda? 

Toimetas Merle Luik, 8. oktoober 2019, 10:49
Foto: pexels
Kuigi üha sagemini kimbutav tööstress annab endast märku juba üsna varakult, ei taha või oska inimene seda endale ise tunnistada. Soovitusi, kuidas tööstressi ära tunda ja ennast või lähedast aidata, annab Elisa personalipartner Riina Ilves.

Pingelised ajad kodus või tööl võivad meis kõigis aeg-ajalt tekitada lühiajalist stressitunnet. Kui aga korduvalt on hommikul ärgates esimene mõte, et tööle minek on vastumeelne, ülesanded valmistavad raskust ja motivatsioonist jääb puudu, on tõenäoliselt tegu tööstressiga. Just vaimsed ilmingud on need, mis hakkavad kõige varem märku andma, isegi kui füüsis võib veel pikalt vastu pidada. Kui mõne tervisemurega jõutakse lõpuks perearsti juurde, hakkab seal kooruma, et haigus võib olla põhjustatud pikaajalisest stressis olekust.

Mitmete faktorite pikaajaline koosmõju
Tööstressil võib olla väga erinevaid põhjuseid: keeruline tööülesanne, suur koormus, vähene puhkeaeg, pingelised suhted juhi või kolleegidega. Alati ei pruugi aga tööstress olla üldse tööst põhjustatud, vaid võib alguse saada kodust.
Tõsisemal juhul võib tööstress olla seotud ka töökiusamisega. Millal kellegi jaoks algab kiusamine, võib olla väga erinev. Ka sõbralik tahtmatu tögamine, eriti veel korduv ja pikema aja jooksul võib väga frustreeriv olla, kuigi töökaaslased ise seda ei pruugi mõista. Või siis ka näiteks regulaarne staatuskoosolek juhiga võib tunduda kellelegi kiuslik, kuna töötaja arvab, et juht teeb seda vaid tema kontrollimiseks, kuigi tegelikult on tegu vaid tavapärase kohtumisega.
Muide, kui täiskasvanud on näiteks koolikiusamise suhtes tundlikumad, siis omaealise suhtes nad seda tihti ei taju. Koolikiusamise juured aga omakorda ulatuvad vanemate käitumismustrisse – lapsed õpivad täiskasvanutelt.

Esmalt nähakse viga teistes kui endas
Kui töötaja kogeb tööstressi on üsna tavaline, et esmalt hakatakse nägema vigu teistes, mitte endas. Vahel võib inimesele tunduda, et laps on muutunud ulakamaks või märgatakse elukaaslases häirivaid omadusi, tajumata, et tegelikult ollakse rahulolematu iseendaga.
Seega peaks inimene esmalt märkama muutuseid iseenda käitumismustris. See on kõige esimene samm, mida ise ära teha saab, sest murest ülesaamine algab inimesest endast.
Esimesed ilmingud on enamasti meeleolu muutumine, unehäired ja motivatsioonipuudus. Ka äärmused võivad olla ohumärgiks. Näiteks aktiivse eluviisiga inimene lõpetab trenni tegemise või vastupidi hakkab järsku väga intensiivselt treenima, võttes endale suuri eesmärke näiteks maratonijooksus või rattavõistlustel esikohti püüdes.
Kui inimene suudab juba muret endale tunnistada, võiks järgmise sammuna abi otsida perearstilt või nõustajalt, kes on selliste olukordadega tihedalt kokku puutunud ning oskavad abi pakkuda. Ka tööandjale saab anda märku, et kõik ei ole hästi. Avatud ja aus dialoog aitab probleemile kiirema lahenduse leida. Esmalt tuleb läbi rääkida, millised tegurid töökeskkonnas mõjutavad töö tegemise viljakust (suur töökoormus, pinged kolleegidega jne). Koos saab üle vaadata, mida saab tööviisides muuta.

Teel targema töökorralduse poole
Üks lahendusi, kuidas tööstressi ennetada või  leevendada on paindlik aja- ja töökorraldus, mis lubab tööiseloomust sõltuvalt valida töö asupaika ja aega ning endale sobivamat keskkonda. Näiteks Elisas võimaldame töötajatel kasutada kaugtöö võimalusi või ajapaindlikku tööd, mida kasutavad täna juba paljud meie töötajatest. Oleme arvamusel, et tänapäeval ei tohiks lugeda enam tagumikutunde, vaid tähtis on, et töö saaks hästi tehtud.
 Kui töö ei nõua füüsilist kohalolekut, siis miks peaks keegi end süüdi tundma, kui näiteks vanem soovib hommikul lapsega rohkem aega koos veeta, kuna võsukese koolipäev algab alles teises vahetuses pärastlõunal. Kui selle võrra ollakse produktiivsem näiteks õhtusel ajal ning töö on tulemuslik ja õigel ajal tehtud võidavad sellest nii töötaja kui ka tööandja.
Samas tuleb aga meeles pidada, et samamoodi nagu kontoriski loevad kohapaindliku töö puhul tähtajad, oma ülesannete planeerimine ja kokkulepped. Muuhulgas tuleb kindlasti meeles pidada, et töö- ja puhkeaeg oleks tasakaalus. Kaugtöö puhul on näiteks lihtne hommikul laua taha istuda ja eneselegi märkamata lõpetada alles hilisõhtul, seega tuleb ka iseendal läbi mõelda ja kinni pidada aja jaotamisest töö ja eraeluliste tegevuste vahel.

Teadlik tegelemine samm-sammult ja iga päev
Üks müüte ja hirme on see, et tööstress nõuab töölt kõrvale jäämist või hullemal juhul töö kaotust. Kui aga tegutseda varajases staadiumis ja teadlikult, saab väikeste muudatustega enda heaolu parandada ka tööl käimist jätkates. Paljud leiavad enda jaoks jooga või mediteerimise, teised aga mõne muu tegevuse, millega mõtteid puhastada.
Kuid kui mure on süvenenud või töö tegemise kõrvalt olukord ei parane, tulebki vahel võtta pikem paus tööst ja enda paranemisele kogu tähelepanu pöörata. Kindlasti tuleks seda võimalust vajadusel oma tööandjaga arutada.

Mida saab juht ära teha?
Tänapäeva juhtimine nõuab aina enam inimeste vajaduste ja soovide mõistmist. Oluline on keskenduda ennetamisele ja hea töökeskkonna loomisele, et tööstressi soodustavad psühhosotsiaalseid tegureid oleks vähem. Vajame rohkem märkamist.  Näiteks, kui töötaja annab küsimusele “kuidas sul läheb?”, põgusa vastuse “hästi”, võib see just olla üks ohumärke, et tegelikult ei pruugi kõik nii hästi olla. “Hästi” võib tähendada ka seda, et inimene ei ole veel valmis rääkima.
Keerulisemate vaimsete murede puhul tuleks kindlasti kaasata spetsialist, kuna enamjaolt pole juhtidel  psühholoogilist haridust või oskusi, et eksperdina mure lahendada. Küll oleme Elisas liikunud järk-järgult selle poole, et juhtide koolitused oleksid aina enam seotud suhtlemisoskuse täiustamisega ja töötajast lähtuva juhtimisega. Selle eesmärgiks on püüda ennetada suhtlemisest tulenevaid möödarääkimisi ja konflikte ning osata leida kompromisse keerulistes olukordades.  
Kokkuvõttes saab väikeste sammudega üheskoos palju ära teha, et keskkond oleks töösõbralikum ning stress ei saaks nii lihtsalt ligi hiilida. Eeskätt just märkamine ja teadlikkus aitavad liikuda elutervema töökeskkonna poole. Ja töö moodustab ju meie igapäevaelust väga suure ajalise osa, mistõttu peaks see asjatu pinge asemel pakkuma hoopis arengut ja positiivset eneseteostust.