Kultuur

Kirjanik Mart Kivastik: „Olen alati tahtnud ajas reisida.“ 

Helina Piip, 11. oktoober 2019, 12:37
Mart KivastikFoto: Rauno Volmar
Mart Kivastiku uue romaani «Taevatrepp» peategelane on 52aastane Ulf ehk Uu, kes mõistab ajas reisida. Nii ei veedagi ta suve Tenerifel, vaid hoopis 1975. aasta Tartus – oma lapsepõlves.

Kust tuli selle raamatu kirjutamise idee?

Mul oli üks sõber. Tema lootis, et kui James Webbi teleskoop lõpuks valmis saab, siis näeme kõik algust. Aga ta ei jõudnud ära oodata. Me ju ei tea, mis pärast surma juhtub. Igasugu asju võib olla. Ja siis tuli too pilt meelde – suvi 1975 umbes, Päeva tänaval. See oli Tartu parim tänav. Kahest asjast kokku sai see romaan.

Oled tahtnud ka ise ajas reisida?

Kogu aeg ja igale poole! Mulle on alati meeldinud ajas reisimise filmid. See on üks neid asju, mida tegelikult teha ei saa. Hea on vähemalt unistada.

Eks 13aastaselt oli jamasid aegu ka. Asju, mida ei tahaks meenutada. Aga raamatus käis Uu just selles ajas, sest see oli viimane suvi enne, kui ta n-ö suureks sai. Kõik, mis juhtus pärast seda, ongi justkui «päris elu». Aga selle päriseluga on, nagu on. Kunagi ei tule välja nii, nagu tahaks. Hiljem on hilja ja … Nii et kõik, kes on veel 13, ärge magage tulevikku maha!

Peategelase ajamasinaks on rattaga käed-lahti-sõitmine. Millal ise sedasi sõitsid?

Poisina oli see mul käpas, nüüd kogu aeg harjutan. Sama hästi ei tule välja kui vanasti, aga vähemasti pole igav vändata. Tartus on ratas muidugi ideaalne asi. Vanasti miskipärast ei käidud rattaga koolis, kahju. Praegused lapsed on ikka õnnelikud.

Tegid sa kirjutades enda jaoks rahu ajaga ja selle kiire möödumisega?

Ei tea ... Kirjutades kerid aega peas muudkui tagasi. Igasuguseid asju tuleb meelde, millele tavaliselt ei mõtle. Nii et pigem ei usu, et rahu tegin. Ka head mälestused ei aita, sest mida rohkem neid meenutad, seda kurvemaks läheb. See ongi nostalgia. Nii et see ajas tagasi minemine võib olla nii ja naa.

Minevikus on asju, mis ei pruugi meeldida. Nüüd tunduvad asjad teistmoodi ka. Vahe on, kust vaadata, kas algusest ette või vastupidi.

Muusikal on raamatus oluline koht. Keda ise praegu kõige rohkem kuulad?

Kõiki vanu asju, alates Led Zeppelinist ja ... Enamik head muusikat tehti 1960–1980 ära – välja arvatud Mozart, Beethoven, Bach. Need muusikud olid ju ka siis jube noored, 20–30aastased. Bach ja Haydn said vanaks, aga see on erand. Mozart suri kolmekümneviieselt. Nii et muusikas on toimunud kaks imet. Viini klassikud ja nüüd see Zepi-aeg, Biitlid, Rollingud, terve posu. Miskipärast on nad kõik sündinud aastail 1940–1945. Imelik ju? Sõja ajal sündinud lapsed osutusid geeniusteks. Kurat! Miks?

Uu jaoks on ajateema ka surmaga võitlemise teema. Kuidas sina võitled?

See ongi ju põhiküsimus, eks. Aga mis me pabistame. Nägin just telekast, et kohe saabub surematus, vanad rakud asendatakse uutega, telomeerid tuunitakse ka kuidagi ära. Järsku me oleme viimane põlvkond, kes sureb. Aga praegu on Maal 7 miljardit inimest. Me ei mahu niigi ära. Kes jääb, kes mitte? Nii et arvatavasti saab raha eest igavese elu.

Mis praeguses ajas head on?

Suhteliselt lihtsalt saab reisida. Teisest küljest muudab see kohalejõudmise kuidagi liiga lihtsaks. Jood ja sööd lennukis, ja juba New York! Mõnes mõttes pole aus. Vanasti purjetasid nii et vähe pole, enne kui kohale jõudsid. Maailm on kiiresti väikeseks jäänud. Loodan, et me ennast niipea õhku ei lase. Metsa lõikame muidugi maha. Õudsed tarkpead küll.

Kogu aeg, aga pole kindel, kas sellest midagi paremaks muutuks. Teist võimalust ei tohiks siiski anda, sest siis läheks üks jahmerdamine lahti. Kõik tahaks midagi ümber teha. Aeg jääks seisma. Kuhu me nii jõuaks? Aga erandkorras siiski võiks. Kui on midagi olulist, no eriti olulist!

Mida tahaksid järgmise 30 aastaga ära teha?

(Rabe naer.) Ma ei tea. Teen ühekaupa, vaatan. Mul on igasuguseid plaane, mis seotud kirjutamise, teatri, filmiga. Kui kirjutamine sõltub tõesti minust, siis film ja teater teistest – võid igasugu plaane teha, aga need ei pruugi täide minna. Nii et plaanidest on mõtet rääkida hiljem, kui need on teoks saanud. Või ei ole.

Maalinud sa ei ole?

Ei ole. Kui peaksin kunagi vanaks saama, siis järsku proovin. Kõik on hakanud maalima. Mul on palju kunstnikest sõpru, nende kõrval ei julge isegi üritada. Aga kunst on põnev. Hesse ja Uukkivi hakkasid ka maalima, miks mitte.

Kuidas sa ise endast mõtled – oled Tartu kirjanik? Eesti kirjanik?

Arvan, et see Tartu asi on rohkem nagu väljastpoolt vaadates. Loomulikult ma olen Tartu kirjanik, aga Eesti kirjandus on nii väike. Selle Elva, Tartu, Tallinna omaks jagamine teeb selle veel väiksemaks. Kuigi Tartu on mõnes mõttes ikkagi Eesti kirjanduse sünnikoht. Ma olen nii Tartu kui ka Eesti kirjanik loodetavasti. Aga Rail Baltic läheb Tartust mööda, nii et ma pole enam kindel ka, mida Tallinnas mõeldakse. Järsku juba Liivi kirjanik? Aga mulle meeldib olla eurooplane, kes kirjutab eesti keeles. Las nii ollagi.

Milline on sinu kirjutamise rutiin?

Kirjutan esmaspäevast reedeni üheteistkümnest kolmeni. Muidu ei saaks midagi valmis. Vahepeal jääb auke ka sisse. Kui mõni suurem asi valmis saab, pead eelmisest lahti saama. Olen laisk, aga püüan sest üle saada. Juba pikemat aega. Siis ma veel ujun ja mängin tennist, see ju on n-ö igavese elu huvides. Punane vein on selles mõttes ka väga kasulik. Soovitan!

Raamatu andis välja kirjastus Väike Öömuusika. On see sinu enda kirjastus? Miks nime just Mozartilt laenasid?

See läks nii. Ajasin varem asju paari kirjastusega, aga ikka pidin palju asju ise üle vaatama. Nii et endal oli lihtsam kõik teha. Praegu on kirjastused kosunud, isegi liiga. Meil on isegi raamatutööstus tekkinud, nii et päris raamatud ei mahugi enam poodi ära. Ainult kokkade omad ja siis kõikvõimalikud kollased elulood. Palju rämpsu kahjuks. Inimestele see meeldib. Aga tookord, kui pidin osaühingu tegema, oli Mozartil 250. sünnipäev. Lugesin parajasti ta igasuguseid kirju, pidin ühe loo Sirpi kirjutama. Väga põnev oli. Mis oleks saanud, kui Mozart oleks ka saanud 75? Või John Lennon? Lennon saaks sel aastal 79. Tema tapmine oli täielik sigadus, aga samas väga meie maailma moodi.