Suhted

Mida tunneb ema süda, kui ringi otsustab välismaale õppima või suisa elama minna? 

„Minu suurim hirm oli, et ta tahab elama jääda Inglismaale või Ameerikasse. Või kuhugi sajusaartele.“ 

Aigi Viira, 26. oktoober 2019, 00:01
JUMAL TÄNATUD, ET EUROOPA: Välismaal elavate laste emad tunnistavad, et siis on süda veel kerge, kui laps kolib mõnda Euroopa riiki – see pole liiga kaugel ja jõuab üksteisel külas käia.Foto: Vidapress

„Ei ema ega isa süda pea muretsema, kui tütar välismaal elab, absoluutselt mitte,“ kinnitab näitleja Aita Vaher, et Berliinis elava tütre Lindaga peavad kodused tihedat sidet. „Kui temal on igav, siis ta helistab, ja kui meie hakkame tema peale rohkem mõtlema, siis helistame meie. Või saadan talle lihtsalt sõnumi: „Kas kõik on ikka hästi? Kuidas sul läheb?“ Just rääkisime Lindaga neli päeva tagasi. Praegu on variante palju, kuidas sidet hoida: Skype’i me üldse ei kasuta, räägime Messengeri või Viberi kaudu.“

Aita sõnul poleks hullu ka siis, kui nii peeni sidevõimalusi, mida nutimaailm on tekitanud, üldse olemas ei oleks. „Siis lihtsalt helistaksime, sest ega telefonid ole kuhugi kadunud,“ muigab ta. „Võib-olla läheks need kõned lihtsalt natuke kallimaks, sest telefoniside on reeglina tasuline, aga hakkama saaks ikkagi.“ Liiatigi käib näitlejast Linda õige tihti Eestis, veedab kodus terve suve ning on ka jõulude ajal pereringis. Nood koduskäigud leevendavad pere ja Linda vastastikust igatsust. „Lõpuks tulevad ikka kõik meie Lasnamäe korterisse kokku minu hapukapsast sööma!“ Tõsi, tsirkusepere Vaher on üheskoos mööda maailma rännanud nii ohtralt, et ühe lapse välismaale elama kolimine tohutut muret ei tekita. Selle pärast, et laps ei saa hakkama või jääb hätta, Vaherid ei muretse. „Meie lapsed on pidanud olema hakkajad ja eluga toime tulema,“ ütleb Aita, et Linda otsus elada Berliinis kõlas sama lihtsana kui ta öelnuks, et seob oma elu tulevikus näiteks Viljandiga. „Tegelikult ei loe vahemaad mitte midagi. Kui ta elaks teises Eesti otsas, näeksime me teda sama tihti kui praegu, mil ta elab Berliinis. Mõelda, Berliini on otselennuga ainult kaks tundi! Ainuke asi on see, et pead lennujaama varem minema, aga tegelikult on Euroopas reisida ju äärmiselt lihtne.“Ka sel juhul, kui keegi Vaherite pesakonnast võtaks pähe Ameerikasse kolida, jääks dramaatiline olukord sündimata. „See on tõesti väga kaugel, sinna ei võta lihtsalt piletit ega sõida kogu aeg Eesti ja Ameerika vahet, aga kui laps selle valib ja on seal õnnelik, siis mis seal ikka. Mina olen võtnud selle suuna, et kui laps on õnnelik, siis on ju kõik hästi. Usun, et enamik emasid-isasid mõtleb samamoodi.“

Kui tehniline produtsent Margit Roosaar tütre Laura Lisete Inglismaale Coventry ülikooli meediaproduktsiooni tudeerima lähetas, püüdis ta olla võimalikult toetav: „Muretsesin pigem selle pärast, kuidas teha talle olukord selliseks, et ta saaks hakkama. Kõige rohkem tegi mulle muret see, et olen oma ainsa lapse ära hellitanud ning teises riigis elamine on tema jaoks liiga keeruline. Aga ta osutus väga iseseisvaks, nii et mina ilmselt hindasin teda natukene alla – ta sai väga kenasti hakkama.“Laura ellu Coventrys kuulusid kui aamen kirikus Eestist saabunud toidupakid, mis sisaldasid ema Margiti käe all valminud juurviljakonserve. „Pakke ei saatnud ma odavuse pärast, vaid pigem põhjusel, et toit mõjub kui lohutus,“ selgitab Margit, kuidas tema iseenda ja tütre igatsust leevendas. „Kui oled täiesti üksi võõras keskkonnas ja kodust kaugel, siis pigem tähendasid toidupakid kodust lohutussaadetist. Kas või selleks, et tunda kodust maitset. Oleneb muidugi sellest ka, kuhu laps läheb – Inglismaal otsis Laura kohti, kust saaks osta näiteks Eesti hapukoort, mida ta kodus ei söönud. Lihtsalt selleks, et koduigatsust, mis oli esimesel aastal kõige suurem, leevendada.“Igatsuse käes vaevles Margitki. Ülemäära tihti tütar Eestisse külla ei lennanud, seega tuli loota kõikvõimalike sidevahendite peale. „Meie suhtlesime väga palju iPadide FaceTime'i kasutades,“ kõneleb Margit. „Saime üksteisele näidata, mida parajasti kodus teeme. Laura näitas oma ühikatuba või kööki. Skype'i teel suhtlesime ka. Nädalas korra kindlasti vestlesime. Eks see ikka nii käib, et kui rääkida tahad, siis helistad. Iga kord ei pruugi see õnnestuda, sest teisel on kiire, aga mina lapsevanemana üritasin siiski kõik tütre kõned vastu võtta ning olla alati olemas. See on, ma arvan, lapse kasvatamisel kõige olulisem, et oled vajalikul hetkel olemas. Kas või südaöösel kui vaja.“ Margit tõdeb, et erilist traumat ei saanud nonde kolme aasta jooksul ei tema ise ega tütar. Lõppude lõpuks püsis Laura kenasti Inglismaal, mitte ei sahmerdanud kaugel Ameerikas. „Ühe koolivaheaja, kui ma lootsin, et ta tuleb koju, veetis ta Ameerikas töötades,“ naeratab Margit. „Eks need ole kahetised tunded: ühelt poolt tahad lapsevanemana, et tibukene ei lendaks veel kodust välja ning kaugele teise riiki, aga teisest küljest saad aru, et see on paratamatu. Sellega leppimiseks tuleks ehk endale erinevaid tegevusi ja töid leida, et ei jääks mõtlema selle peale, et laps on kaugel. Igal juhul olen ma väga rõõmus ja õnnelik selle üle, et ta tuli Inglismaalt tagasi, sest minu suurim hirm oli, et ta tahab elama jääda kas Inglismaale või Ameerikasse. Või kuhugi sajusaartele. See olnuks minu jaoks kõige suurem löök. Seda, et laps kolm aastat Inglismaal koolis käib, võtsin ma üsna rahulikult. Eks ma ole seda tüüpi ema, kes võtab asju mõistusega ning annab endale aru, et tütar elab siiski oma elu. Pole ju välistatud seegi, et ühel heal päeval otsustab ta näiteks Islandile ülikooli minna. Kui nii, siis nii.“

Edasi lugemiseks: