Blogid

MARILYN JURMANI BLOGI | Vähemuste kiusamise asemel võiks parem oma lapsi kasvatada (31)

Marilyn Jurman, 3. november 2019, 14:32
Foto: Marilyn Jurman
Mulle meeldivad teismelised. Minu arust on teismeiga üks super eriline aeg. Hakkasin teisipäeviti kell 16.00 It’s Yoga Tallinnas ka just sellepärast teismelistele mõeldud joogatundi andma.

Vahel mulle tundub, et teismelisi ei panda tähele ja ei mõisteta päris nii, nagu neil vaja oleks ja neid toetaks. Noored on üksi jäetud kogu oma taagaga. Ühelt poolt ei võeta neid tõsiselt, kuna nad on lapsed, aga teiselt poolt ei hoita ja toetata neid, kuna nad on juba suured. Saa siis aru.

Samal teemal

Ilmselgelt see ei käi kõigi kohta ja paljud saavadki väga hästi hakkama. Aga tihti on see hakkama saamine ikkagi seotud sellega, et noored toetavad ise üksteist. Teevad ühinguid ja ühendusi, kokkusaamisi ja koolitusi. Ja see on hästi tänuväärne. Nagu on hästi tänuväärne, et on olemas noorsootöötajaid ja muid noortega tegelevaid inimesi, psühholooge ja asjatundjaid, kes siiski tegelevad ja annavad oma parima ka siis, kui teised tüübid pidevalt proovivad täiesti põhjendamatult tõmmata vaipa alt inimestelt, kes tegelevad noorte toetamise, mitte kellegi teise vastu sõdimisega.

Viimasel ajal proovin ennast hästi palju suunata rohkem sellisesse mõtteviisi, kus väljendan, mille eest ma seisan ja mille poolt ma olen, selle asemel, et vaid rääkida sellest, mille vastu ma olen. Kuigi jah, siis satun taas artiklile, kus mingi noore eesti pere liige (kusjuures sellest nö traditsioonilisest peremudelist pärinev esindaja) oma kasutütre poolsandiks peksis. Ometi leiavad mingid inimesed, et peaks oma aega raiskama vähemuste kiusamiseks, selle asemel, et oma lapsi korralikult kasvatada, et nad oleksid armastavad ja head kõikide inimeste vastu vaatamata nende erinevustest. Siis tahaks ka ikkagi millegi vastu olla. Raske on jääda rahulikuks ja erapooletuks. Veider on ette kujutada, et kellelgi teisel tekib samasugune tunne siis, kui ta näeb roosade juustega 14aastast. Lihtsalt super imelik. Minu arust ei ole eriti võrdsed kaalukausid.

Ma armastan lapsi ka. Lapsed on nii võrratud, kuna nemad veel mäletavad, kust nad tulevad. Nemad mäletavad, et nad on puhas armastus ja armastavad ning usuvad kõike, mida nende ilmale toojad või kasvatajad räägivad. Kui nad räägivad armastusest ja empaatiast, siis nad usuvad, et see on õige ja ei märka ei erinevaid nahavärve ega mis soost inimesed omavahel käest kinni hoiavad. Väikesed lapsed liivakastis valivad sõpru väga teistsuguse määratluse järgi.

Kahjuks juba algkoolis hakkavad nad sõpru valima selle järgi, mida nende vanemad või kasvatajad neile on sisendanud. Mida ühiskond ja poliitikud meisse süstivad. Ja sealt algab koolikiusamine. Põhjuseid on mitmeid muidugi ja kaitstud ei ole selle eest otseselt keegi, kuid vähemusse mitte kuuluvatel lastel on vähemalt üks põhjus vähem, millega nende laste hambusse sattuda, kelle vanemad neile väiksest saati on õpetanud viha. Võtnud bussiga väiksena teise linna kaasa, et hirmutada noori oma elu ausalt elama.

Ja siis kui need lapsed saavad teismeliseks, siis nad saavad aru, et tegelikult ei olegi nende vanematel kõiges õigus olnud. Teismelisena nagu midagi muutub täiesti. Enam ei saa valetada neile – noored näevad meid läbi. Nad saavad aru, kui sa ajad jama. Ja siis tekibki konflikt. Tekib tunne, et noored ei ole enam need samad nunnud lapsed, kes olid alati kõigega nõus ja valmis alkoholi järgi lõhnavale vanemale kalli tegema. Ja nüüd nad ei taha. Nad loobivad ukse kinni ja ütlevad, et ma tean ise mis teen. Ja see on äge. Loota võib, et oleme vanematena sinnamaani teinud enam vähem ok tööd, et saame lasta neil pesast lendu tõusta.

Ja kui ei ole, siis kahjuks võivad neist kasvada järgmised kurvad, hirmul ja kiuslikud lapsevanemad, kes hakkavad enda lastele sama maailmavalu õpetama. Nii see ring ei saa kahjuks kunagi murtud.

Soovin kõigile imelist hingedeaega. Mäletada austusega neid, kes olid enne meid ja lennata pesast lõplikult välja nii, et kõrgeks lennuks ei oleks vaja teisi allapoole tõmmata.