Blogid

MARILYN JURMANI BLOGI | Mis juhtus, ei tea me siiani (4)

Marilyn Jurman, 17. november 2019, 19:50
Foto: Marilyn Jurman
See nädalavahetus läks äärmusest äärmusesse. Esiteks ma lõpetasin oma raamatu kirjutamise, mille edasise väljaandmisega ma nüüd pean tegelema hakkama. Ja siis kohe peale seda, kell üks öösel, hakkas Rumi oksendama ja oksendas kuni kella kolmeni vahelduva eduga.

Mis juhtus, ei tea me siiani. Palavikku ei olnud ja täna on ta isegi olnud nõus paar ampsu sööma ja vett jooma. Viimasest ta keeldus öösel täielikult, kuna nii kui ta võttis lonksu, siis hakkas kohe jälle oksele. See oli päris imelik, kuidas me oleme teda proovinud juba aasta õpetada potil käima, aga näiteks oksendamisega oli nii, et kohe kui okse tahtis tulla, siis läks ise oma pisikese poti juurde ja oksendas sinna.

Samal teemal

Lõpuks oli ilmselt magu nii tühi, et enam ei tulnud midagi ja Janno proovis talle süüa pakkuda, keetes öösel kell kolm veel putru, aga sellest Rumi loobus. Proovisime eelkõige seda loiduse asja jälgida, aga kuna ta suhtles ja suutis ka ise kõndida, siis mõtlesime, et saaksime nüüd ta kenasti tuttu, siis ehk hommikul on parem ja kui ei ole, eks siis peab arstilt uurima, ms edasi teha. Olen õnneks ülikoolis läbinud päris palju neid tervise ja esmaabi kursuseid, et enam vähem suudan jääda kaineks ja hinnata, millal on vaja 112 helistada ja millal võib veidi oodata, aga no kuna Rumike on nii terve laps, siis ikkagi tõmbab kuidagi vaiba alt ära, kui vaatad oma beebit vaevlemas.

Otsustasime siis, et Janno jääb koos Rumiga tema tuppa magama, no nii igaks juhuks, et kui ikkagi hakkab uuesti halb, siis saaks ruttu toeks olla.

Hommikul õnneks oligi Rumil juba palju parem, aga noh, sellist tavapärast ringi tatsamist ja mängimist oli ikka kõvasti vähem. Pigem on terve päev möödunud voodis ringi rullimise ja kaisus lamamise ja kallistamise saatel. Alguses ta ei olnud ka nõus ikka veel vett jooma, aga kuna ma tean, et see dehüdratsiooni värk lastel ei ole eriti selline asi, mida peaks kergekäeliselt võtma, siis proovisime teda ikka nii ja naapidi meelitada. Panime vee sisse seda glükoosi ja fruktoosi pulbrit ka, nagu apteegist soovitati, mis peaks sooletalitushäireid leevendama. Janno suutis Rumi meelitada enda mingist hirm soolasest vorstist ampsu võtma, peale mida õnneks oli Rumi esimest korda nõus suure lonksu vett jooma.

Ja siis justkui hakkaski kohe veidi parem. Võttis kruusi enda kätte ja siis vaikselt koguaeg jõi seda. Oli isegi nõus veidikene seda seemnesepikut ja muna sööma. Meil mõlemal Jannoga hakkas kohe süda kergemaks minema ja julgesime ta uuesti lõunaunne panna, et ta saaks oma öösel puudu jäänud kaks tundi ka tagasi magada.

Millest see siis tal tuli, ma ei teagi, aga kõige rohkem meenutas see mulle enda kogemusi toidumürgitusest. Ma tegelikult ei teagi, mis see oli, millest see mürgitus tekkida võis, aga tean seda, et kui ei ole päeva jooksul palju söönud, siis võib iga pisikene asi juba seda tekitada ja Rumi sõi eile märgatavalt vähem, kui tavaliselt. Ise kahtlustan kas mingit liha või juustu, mis võisid sisaldada mingt janti.

Rääksime omavahel, et edaspidi peame ikkagi palju tähelepanelikumad olema, et hommikusöögi pudruga ei jääks liiga hilja peale ja jälgima rohkem toiduainete kvaliteeti.