Inimesed

ARHIIVIST | Hugo Hiibus aasta eest Naistelehele antud intervjuus: „Nali on tõsine asi, mida vähesed teha oskavad. Õnneks on rohkem neid, kes sellest aru saavad.“ 

Mari Kukk/ Fotod ja reprod: Daisy Lappard, 21. november 2019, 07:56
Foto: Daisy Lappard
«Elan täiesti valesti, sest söön, mida hing ihkab, magan, kuidas juhtub, ja töödki teen ebatervislikult,» ütleb šaržimeister, karikaturist ja humorist Hugo Hiibus.

Vanameister võtab meid oma Lasnamäe-kodus vastu nagu džentelmen kunagi: aitab mantlid seljast, juhatab sirge seljaga suurde tuppa ja pakub elegantselt istet. Hugo elamine on vaatamisväärsus omaette – pühadehõngulised kaunistused aknal ja ukseorval ütlevad selgelt, et siin elab kunstnik. Seintel ripuvad maalid. «Nojah, abikaasa sättis sinna neid, mis minust tehtud. See on mul siin isikukultuse nurgake,» teatab hallipäine mees naerdes ja räägib detailselt, kes ja millal on maalid teinud. Külalistele jagub vaatamiseks ka tema enda loodud teoseid. Hoopis põnev maailm avaneb kunstniku töötoas, mis on risti-põiki täis pikitud raame, töövahendeid, šarže, karikatuure, visandeid-kritseldusi, maale ja muud kraami. On vaid üks puhas laik, koht pisikese tooli ja laua jaoks – seal vuhib härra oma meistriteoseid teha. Vahel koguni öö läbi ja veel päevake otsa. «Alles siis tunnen, et enam ei jaksa, ja lähen magama. Ega mul ole ju vaja hommikul kuhugi tõtata, olen ise oma aja peremees,» selgitab Hugo ja ütleb, et järgib oma tuhinat.

Kolm aastat voodis

Vastates küsimusele, kuidas ta küll jaksab, viitab mees lapsepõlves läbielatule: «Olen olnud seitsmeaastaselt kliinilises surmas. Kui kooli läksin, ostis ema mulle kriuksuga kingad. Ma olevat ka maganud, need jalas. Uued jalatsid aga hõõrusid jalad nii hullusti katki, et tekkis veremürgitus. Ema kutsus arsti, aga see oli kretiin. Ütles, et oodake rahulikult, lapsel on kopsupõletik. Kui palavik tõusis 41,5 peale, kaotasin teadvuse ja ema lasi uue arsti kutsuda. Doktor lõikas mu lahti ja mina tulin jubeda valu peale teadvusele. Siiani mäletan seda valges kitlis, kuldsete prillidega arsti ja seda, kuidas ta ütles: «Kui karjute, lõikan veel.» Jätsin karjumise järele, aga tema lõikas ikka edasi. Lapsel on tugev organism ja tulin sellest välja, aga siiani on hirm valgete kitlite ees. Ka hambaarsti juurde pole mul mingit tahtmist minna. Õnneks on teistel tohtritel nüüd eri värvi kitlid.»

Mees ütleb, et pole halba ilma heata, sest just haiguse tõttu sai temast kunstnik. Pärast veremürgitust tuli Hugol ligi kolm aastat voodis veeta ja suurest igavusest vaatas poiss Gori karikatuure. «Mulle hakkas naljapiltide tegemine meeldima ja muudkui joonistasin. Kui kooli läksin, hakkasin õpetajaid karikeerima. Sellest tuli muidugi pahandus, ema kutsuti kooli ja kaevati, et Hugo pilkab noori naisõpetajaid,» kõkutab šaržimeister ja möönab, et eks ta tõmbas modelli iseloomulikumad omadused paberile läbi huumoriprisma, mis objektile sugugi meeldida ei pruukinud. «Olin õnnetu, et tegin emale pahameelt. Tahtsin väga hea laps olla,» meenutab ta.

 Pohmell õe pulmas

Hugoga juttu vestes ei arvaks iial, et mehel on turjal 89 eluaastat. Kuidas ta nii paganama hea välja näeb ja nõnda tragi on? «Mina elan valesti, sest söön kõike, mida hing ihkab, magan, kuidas juhtub, ja töödki teen ebatervislikult,» vastab vanahärra. «Ma pole iial saleduskuuri pidanud, olen viimased viiskümmend aastat samas kaalus olnud. Söön kõike, mis sisse mahub, üldse ei piparda. Ka töötan valesti, sest kui tuhin tuleb peale, lasen jutiga, kuni suudan. Kui läheb hästi ja pea on lahti, on ju tobe magama minna. Võtan võileiva kõrvale ja lasen aga minna. Mul ei valuta kusagilt, unega on hästi, nagu ka enesetundega. Mõistusega on nii, nagu on, seda pole rohkem kusagilt võtta.»

Mees tõdeb kavala muigega, et tal pole muid nõrkuseid peale piima. Hugo arst oli öelnud, et nii ongi õige, nagu kunstnikuhärra talitab ja elab. «Sest vaadake, inimene peab elama ja sööma nagu kiskja. Sööb, palju jaksab, ja läheb magama, kui on väsinud. Kui organism on terve, annab see signaali, mida ja millal süüa,» on tuntud karikaturistil selge seisukoht. Ainus, mis väheke piiri peal, on vererõhk ...

Et elurõõm säiliks, ei ütle vanahärra vahel ära ka heast napsist. Õnneks, sõnab Hugo, ei teki tal joovastavast ainest sõltuvust. «Kuueaastasena olin vanema õe pulmas. Mekkisime naabripoistega Kristallkümmelit, selle põhjas oli ju suhkur. Jäime purju ja vajusime lõpuks magama. Ai, kuidas mu pea kaks päeva valutas, jube pohmell oli. See jäi mulle nii meelde, et tekitas refleksi: ei taha võtta. Ma ei joonud ei keskkoolis ega kunstiinstituudis. Hiljem hakkasin vahel napsi võtma, aga vähe. Minust joodikut ei saa. Arst ütles, et mul on vedanud – sõltuvust ei teki. Eks joomine mõju inimestele erinevalt. Valdo Pant näiteks tõstis klaasi ja suutis perfektselt tööd teha. Mina ei saa auru all absoluutselt joonistada.» Muide, ta on kuulnud, et 50 grammi olevat südamelihasele kasulik. Mõjuvat nagu kahekümneminutine metsajooks …

Vahetas suhkru piibu vastu

Kes ei mäletaks, et ammustel aegadel oli Hugol piip suunurgas. Mis sellest saanud on? «Jah, ega suitsetamisele õigustust ole … aga natuke ikka on,» teatab mees, säde silmis. Asi oli selles, et kunagi ammu-ammu ta muudkui joonistas ja krõbistas samal ajal piparmündikomme. Need on aga suhkrut täis, ebatervislikud, taipas ta. «Valdo Pant ütles, et hakka õige piipu tõmbama,» räägib Hugo, kelle sõnul on piibupopsimine suur kunst ja omaette teadus. Tubakas peab olema kvaliteetne, kulla hinna ja võrratu aroomiga, teatab mees. Nii nautis ta head piipu kuni üheksakümnendate teise pooleni, mil ta oli New Yorgis peenes hotellis, toas aga ei lubatud suitsetada, suitsuruumis oli ebameeldiv ja kui ka tagasi Eestis olles tehti märkus suitsukeelu kohta, sai mees pahaseks ja jättis suitsetamise suure vihaga maha. Enam härra piipu ei popsuta, kuid teadmised ja piibukogu on alles.

Vihastamine, teatab ta, on muidugi mõttetu. «Ma vihastan siis, kui keegi jama ajab. Siis saadan ta sinnapaika. Kui keegi minuga halvasti suhtleb, siis ma ei ärritu, vaid väldin temaga suhtlemist. Vihastamisel tuleb mõelda, miks inimene pahasti ütles. Äkki oli tal põhjus? Konkurent? Vahest lihtsalt kade? Ma püüan mitte vihastada. See on organismile suur koormus ja võib infarktini viia,» ütleb ta ja lisab: «Kas teadsite, et vihastamine võtab elueast ka viis aastat maha?» Sestap ei kuluta meister aega tühjale-tähjale, vaid keskendub sellele, mis pakub rõõmu ja lusti.

Nali on tõsine asi

 Hugol on järgmiseks aastaks, sedapuhku juubeliks, omad plaanid. Praegu kulub suur aeg alkoholikarikatuuride kogumiku koostamisele. «Olen sellega tegelenud viiekümnendatest saati ja tahan juubeliks välja anda.» Kunstnik käib ka pulmades, juubelitel ja muudel üritustel šarže joonistamas. «Olen läinud mugavamaks ja laisemaks, aga tahan ikka raamatuid teha – mis muud, kui edevus sunnib takka!» naerab mees ja ütleb, et tööd teha ja elada tuleb mõnuga.

«Nali on tõsine asi,» leiab ta, «mida vähesed teha oskavad. Õnneks on rohkem neid, kes sellest aru saavad.» Vanahärra sõnul on naljaga nii, et kui solvutakse, pole sellest järelikult aru saadud. «Kes on taigas elanud ega ole merd näinud, ei saa tormisest merest aru. On ju nii? Külmkapp tähendab eskimole ja neegrile ju eri asju,» selgitab Hugo. «Oleme nii erinevad ja võtame ka huumorit erinevalt vastu.»

Põhiline põhjus, miks aina solvutakse ja pahandatakse, on kunstniku sõnul pelg, et nalja tehakse nende kulul, et jäädakse tobedasse olukorda. Et surgitakse justkui tema püha kohta. Seega peab nalja tegeval inimesel olema kaitsekilp ja mõistmine asjade olemusest. Küsimusele, kas miski on ka püha, mille üle naerda ei või, vastab ta: «Üldiselt ei ole, aga üks asi siiski on – jäägitu ennast salgav armastus.» Ta toob näite: «Kujutlege, et hundikari läheneb tallega emahirvele. Hirv saadab poja metsa peitu ja hakkab ise teesklema, et on haavatud, teeb koomilisi hüppeid ja samme. Vot see, kes osutab ja naerab, kuidas emahirv hüppab, on kretiin. Oma elu ohvriks toov olevus ei ole naeruobjekt.» Kõik muu, kui tahes kõrged aated või vaated, on naerdav, arvab tipphumorist.

Viimati muigas Hugo telerist komöödiasketši «Õhtusöök ühele» vaadates. «See on geniaalsuse tipp,» sõnab ta. ««Ärapanijas» on tunda mängulusti, see on tore. Mulle aga ei meeldi üldse Hollywoodi komöödiad, kus isegi naerukohad on ette antud. Häh, nagu ma ise mõelda ei oskakski! Huumori mõistmine on ikka inimese peas kinni, seda ei saa keegi ette öelda.»