Blogid

MARYLIN JURMANI BLOGI | Telefonis olles ei saa kunagi sotsiaalselt elust puhata (10)

Marilyn Jurman, 24. november 2019, 14:27
Foto: Marilyn Jurman
Räägin taas sotsiaalmeediast, teismelistest, depressioonist ja sõltuvustest. Ehk siis vaatasin eelmisel nädalal 2004. aastal linastunud filmi nimega „Räägi“ (Speak), mis pani mind mõtlema.

Kirjutasin sellest ka nii enda isiklikus kui ka noortele mõeldud @hastag_eionei kontol ja sain kõvasti tagasisidet. Sellepärast tahtsin sellest veidi pikemalt kõnelda. Film ise, mille peaosas on marunoor Kristen Stewart, on väga raske sisuga. Põhimõtteliselt on kogu film jutustatud läbi ühe noore, ma arvan, et umbes neljateist aastase tüdruku mõtete, kes on otsustanud lõpetada rääkimise. Põhjuseks see, et kui ta peale ühte koolipidu oma klassikaaslase poolt ära vägistatakse, siis hakkavad kõik ülejäänud koolikaaslased teda teadmatusest kiusama.

Samal teemal

Asi, mis mulle filmi vaadates pidevalt silma jäi, oli see, kuidas see tüdruk oma tunnetega toimetas. Tal oli juhtumisi ka kunstiõpetaja, kes ilmselt piisavalt hea tunnetusega suutis juhendada õigeid asju. See, kuidas tüdruk diilis olukorraga oligi läbi kunsti, läbi mõtlemise, jalutamise ja endaga tegelemise. Aga üks asi, mida ta ei teinud, sest ilmselt selle filmi ajastu tegevuses neid veel olemas ei olnud, oli telefonis istumine.

See omakorda viis mind mõttele, et tänapäeval tegelikult ju ongi nii, et me ei saa kunagi puhata oma sotsiaalsest elust. Noor, kes peab koolis mingit nägu tegema ja suhtlema ja suhteid hoidma, etendama ja tõestama ennast. See sama noor läheb koju ja ta ei saa kunagi tänu sotsiaalmeediale seda maski peast võtta. Ikka ja jälle on vaja kellelegi vastata sõnumitega. Kuna telefon on koguaeg kaasas, siis kui keegi helistab, siis pead olema kohe vastuvõtu valmis. Kuna su pildid on igal pool, siis saavad kõik koguaeg sinu kohta arvamust avaldada nii su riiete kui välimuse kui mõtete kohta. Sa ei saa kunagi puhkust oma sõpradest ega tuttavatest ega vihavaenlastest, et olla üksi, iseendaga ja oma mõtetega, kuna läbi sotsiaalmeedia oled sa koguaeg kõigiga ühenduses.

Mäletan, kuidas kooliajal kirjutasime kirjandi, mille pealkiri oli – üksi inimeste keskel. Me ei rääkinud sotsiaalmeediast, vaid lihtsalt sellest, kuidas ümbritsetuna suurest rahvahulgast, võib inimene ennast üksikuna tunda. Kui ma vaid oleksin teadnud, kui aktuaalseks sama teema saab minu jaoks kümme aastat hiljem!

Isegi kui noor tahaks panna mobiili käest ja võtta aja maha ja tahaks olla üksi iseenda ja oma tunnete ning mõtetega, siis ta ei saa. Kuna see on sõltuvus nagu iga teine ja ennast motiveerida panna mobiil käest ja lihtsalt olla niisama, on peaaegu võimatu. Isegi mu vanaema tunnistab, et peale seda, kui talle see niinimetatud nutikas telefon mobiili vahetades sokutati, siis ta saab vähem asju tehtud, kuna igal vabal hetkel avastab end järsku ekraani vaatamas.

Ja mis on tulemus? Näiteks, et ühel hetkel avastad, et oled unevõlas, kuna koguaeg lähed veidi hiljem magama. Asjad jäävad õppimata. Koolis ei suuda keskenduda. Enam ei tee vahet, mis ma ise tahan ja mis ma teen sellepärast, et teistele jätta mingit muljet. Võib juhtuda, et noor langeb depressiooni ja sellest ilma abita välja tulla on peaaegu võimatu, kuna nutitelefon on sõltuvus, mida toidab sotsiaalne surve ja millest loobudes läheb enesetunne kõigepealt halvemaks, enne kui hakkab parem. Seega on loobumine väga raske.

Tegeledes millegagi, nagu jooga või kunst või jooksmine, millegagi, mis kasvõi natukene sunnib meid olema iseendaga kahekesi, võiks ju aidata. Ma vähema loodan.