Kultuur

APLAUS! Helilooja Olav Ehala mööduva aasta suurimad kultuurielamused 

Helina Piip, 14. detsember 2019, 19:55
Olav EhalaFoto: Teet Malsroos
Võimas laulupidu

Selle suve juubelilaulupidu oli minugi jaoks väga oluline. Esimest korda viibisin laulupeol, kui olin viieaastane. Marssisin tookord ka isa kõrval rongkäigus. Alates 1993. aastast kuni viimaseni on kõlanud igal suurpeol ka mõni minu laul, vahel isegi kaks. Kord oli aga nii haruldane juhus, et laulukaare all tuli esitamisele neli mu pala ja tantsupeol veel kaks.

Kontsertide kõrge tase

Üksikuid kontserte on raske välja tuua, sest käin neid väga palju kuulamas. Võimalusel külastan alati ERSO omi või kui kohale minna ei saa, kuulan Klassikaraadiost. Rahvusvahelisel muusikapäeval jäi kõrvu Vox Clamantise kontsert, neidki on alati suur rõõm kuulata.

Imetore lavastus

Teatris sain suurepärase elamuse draamateatri näitemängust «Kontrabass». Olen seda monotükki näinud kunagi ka Aarne Üksküla esituses. Nüüdne Rein Oja lavastus on väga nutikas, sest ta on toonud lavale Guido Kanguri kõrvale ka kontrabassimängija. Mingo Rajandi on Kangurile vägagi võrdväärne partner. Tekkis hästi huvitav kooslus.

Muhedad raamatud

Ajakiri Looming on mul aastakümneid koju tellitud, tänu sellele olen kursis värskema kirjandusega. Mõnusa iroonia ja huumoriga pakkus lusti Maarja Kangro raamat «Minu auhinnad». Lugedes sai ikka kõvasti naerda. Kohati on see ju lausa teaduslik töö, aga ladusas laadis kirjutatud.

Äsja esitleti Kaupo Kikkase fotodega albumit «Eesti muusika portree», kus koos palju muusikuid. Tore üllatus! Minust tehtud foto sündis kümmekond aastat tagasi, kui olin heliloojate liidu esimees. Meil valmis tookord kalender heliloojatest, Kaupo Kikkase fotodega. Ta pakkus välja, et pildil võiks olla ka tegevust. Kuna ma suviti aias tihti grillin, saigi see võttepaigaks. Nüüd ongi toonane lõbus pilt ka raamatus.

Filmipärl

Tavakinos ma eriti ei käi, sest filmiheli on seal liiga tugev, eriti kui tegu on plahvatuste ja tulistamistega. Aga ju siis on neil mingi standard. Väärtfilme vaatan Sõpruses, seal on ridamisi häid asju. Värskeima elamuse sain aga ETV2st nähtud Theodor Lutsu dokfilmist «Alma mater Tartuensis», mida näidati seoses rahvusülikooli sajanda aastapäevaga. Tõesti põnev oli vaadata neid mustvalgeid kaadreid toonastest Tartu linnavaadetest.

;