Suhted

Artikkel on ilmunud Naistelehes 15.11.2017

Mida teha, kui suhtes valitseb hirm? (1)

Naisteleht, 23. jaanuar 2020, 15:50
Foto: PantherMedia/Scanpix
Paarisuhe peaks tähendama ohtralt häid tundeid ja jagatud väärtusi. Kahjuks juhtub vahel nii, et inimene, kellega oled koos ja kes peaks olema kallis, käitub nõnda, et hakkad teda kartma. Selle üle, mida teha, kui suhte vallutab hirm, arutleb psühholoog ja paariterapeut Kätlin Konstabel.

Hirmu füüsilise vägivalla ees on kõige lihtsam nii endas ära tunda kui ka teistel aktsepteerida. Hing kardab, nagu ka keha. Kardetakse, et partner lööb, tõukab, vägistab, võib ära tappa. Seda on suhtes kas juba juhtunud ja palju kordi või on kuuldud selliseid ähvardusi. Ehk on ka teadmine, et partner on kellegi teisega nii teinud. Elatakse kikivarvul, tundega, et iga väiksemgi valeliigutus võib viia järjekordse õuduseni. Vajaduseni kiirabi, siniseks löödud kohti katvate ja eriti oskusliku jumestamisoskuse valdamise järele.

Kui naisel on paarisuhtes selline hirm, tuleb esmajoones tagada enda (ja laste) füüsiline turvalisus. Helista naiste tugitelefonil 1492 ja küsi nõu – ka siis, kui mingil põhjusel kohe suhtest lahkuda ei saa. Kindlasti otsi ümbruskonnast keegi, keda saad usaldada, kes võtab häda tõsiselt ja kellele saad toimuvast rääkida. Mõtle välja, kuhu saad kasvõi ajutiselt vajaduse korral pakku minna. Välja tuleks selgitada seegi, mis on need olulised asjad (dokumendid, pangakaardid jne), mida peaks saama kohe kaasa võtta. Kõik need tegevused annavad naisele natukegi kontrollitunnet juurde, et oleks võimalik üldse selgemini mõelda, kuidas eluga edasi minna.

Vaimne terror on füüsilisega sama hull

Paarisuhtes valitsev hirm võib olla väga salakaval, inimesele endale peaaegu märkamatu. Hirm, et jälle tulevad need suure karjumisega tülid. Et teine hakkab taas mis tahes asja (näiteks välimuse) kallal omaette olles või seltskonnas «nalja» viskama, on pidevalt õel ja ilgub. Hirm, et jälle uurib teine armukadeduse tõttu su telefoni, arvutit, saadab sind tööle ja pärast tuleb vastu või lausa jälitab ... Et kallis kaasa on mitu päeva täiesti seletamatult vait või kodust ära ega teagi, kas ta tuleb tagasi või mis seisus ja kellega koos. Kartus, et iga usalduslikumal hetkel avaldatud infotükki kasutatakse ühel hetkel su vastu ja et sellesse sõtta kaasatakse ka teisi inimesi.

Vahel on hirmu taga üks või paar olukorda mitmete aastate tagant, kus kallis inimene ütles või tegi kuidagi väga haiget (sõna või teoga), käitus ootamatult ja sellest peale teine sisimas, endalegi aru andmata lihtsalt väldib mingeid olukordi või teemasid – või lihtsalt langetas, jällegi võib-olla alateadlikult, otsuse, et seda inimest ta enam päriselt usaldada ei saa.

Verbaalse ja psühholoogilise vägivalla ees olevat hirmu ära tunda ja selliseid olukordi valeks pidada on väga keeruline. Need olukorrad võivad kergemini tunduda normaalsed. Vahel võib alateadlikult tekkida soov neid enda jaoks normaalseks mõelda, sest see aitab vastu pidada. Mõeldakse, et eks tülisid, karjumisi ja vääritimõistmisi ole igas suhtes. Teine ju ongi keevalise iseloomuga või hoopis tahabki vait olla. Armukadedust nimetatakse enda peas hoolimiseks ja armastuseks. Veel enam, naine võib kergesti võtta süü kõigi selliste olukordade ees enda peale ja usubki, et tema provotseeris meest halvasti käituma.

Hirmus elamine ei ole OK

Ka kõigi viimati kirjeldatud olukordade puhul on esmalt vaja üldse endale teadvustada, et selline elu ei ole normaalne. Igapäevane elu hirmu keskel – seda pole keegi ära teeninud. See mõjutab inimese toimetulekut ja minapilti suures plaanis. Madal enesehinnang, depressioon ja ärevushäired pole sellistes suhetes olevatel naistel haruldus.

Kui peres on lapsed, mõjutab selline õhkkond tugevalt neidki. Nad hakkavad arvama, et see, et üks pool teisega pidevalt halvasti käitub, ongi õige ja võtavad selle üle ka ise (nt hakkavad emaga samamoodi halvustavalt rääkima, ilma paha mõtlemata). Kindlasti jääb neile mällu, et selline ongi paarisuhte normaalsus. Suure tõenäosusega hakkab see mõjutama ka nende enda suhteid.

Üks lihtne viis aru saada, mis toimub, on proovida pidada emotsioonipäevikut. Kirjutada üles, mis on päeva jooksul kodus toimunud ja mida oled seepeale tundnud. Stiilis: mina tegin seda, kaaslane tegi seda, olukord oli selline – minu emotsioon oli selline ja käitusin seepeale nii. Proovi olla aus. Kui oled vihane, kirjuta üles – sama ka hirmu, kurbuse, põlguse, vastikuse ning kõigi teiste negatiivsete tunnete puhul.

Pöördu psühholoogi, mitte sõbranna poole

Otsi keegi, kellega saad rääkida ja kes üritab mõista just sinu tundeid ning kogemusi selles suhtes. Valiku tegemisel tuleb võib-olla päris palju mõelda. On ju võimalik, et parimatel sõbrannadel on kas veel keerulisem suhe või võib neile muidu olla omane komme asju positiivsemas valguses näha. Sinul on aga vaja, et keegi sinu tundeid ei tühistaks ega pisendaks. Psühholoogi või psühhoterapeudi juurde minek on hea mõte.

Võõrale raskeid asju rääkida võib olla raske, aga väljaõppinud inimene, kes sel hetkel üritab just sinust aru saada, ei õpeta ega loe moraali, vaid oskab ära tunda, mis on selliste suhete suured ohud, võib olla edasiminekul hädavajalik. Pea meeles, et iga samm, mida teed enda heaks, annab sulle kontrollitunnet juurde, vähendab abitust ning turgutab enesehinnangut. Teraapias käies saad abilise toel ka mõelda, kas soovid paarisuhtes jätkata või liikuda selles suunas, et osaksid edaspidi aru saada, kuidas sellistesse suhetesse sattumise ohumärke ära tunda. Kui on ühelt poolt soov hirmu täis suhe lõpetada, aga teisalt ka pelg üksi hakkama saamise ees, aitab psühholoog või psühhoterapeut selle kartusega toime tulla ja reaalselt kavandada samme, et ka üksi hästi läheks.

Vägivallatsejaga ei minda paariteraapiasse

Paljudel võib kerkida pähe mõte, et kui suhe on muutunud vägivaldseks või on tekkinud ohtralt manipuleerimist, karjumist, kiusu ja armukadedust, oleks kõige parem valik minna paariteraapiasse. Et siis saab suhte korda. Kohati võib selliseid soovitusi kahjuks kuulda ka vaimse tervise valdkonna inimeste käest.

Tegelikult tuleks suhtes, kus hirm partneri reaktsioonide ees on saanud ühe poole peamiseks emotsiooniks, paariteraapiat vähemalt alguses vältida. Põhjus on lihtne. Kui üks pool kardab teist, ei tule ta oma maski alt tema juuresolekul välja ning paariteraapia pole edukas. Sellistel juhtudel on suur tõenäosus, et vägivallatseja ei võta üldse vastutust.

Paariteraapias käimine võib vägivalda ka oluliselt suurendada. Seal avaldatakse enda kohta infot, emotsioone, mida teine võib ära kasutada või nendele väga raevukalt reageerida. Vahel on ka oht, et ohver hakkab ennast füüsilises vägivallas süüdi tundma – sest terapeut küsib ju mõlemalt oma versiooni ja võib väga halval juhul lausa küsida «Mida sina tegid, et asi nii kaugele läks?». Paariteraapia võib ka asjatult pikendada koledat suhet, millest üks osapool soovib vabaneda. Vahel on ka oht, et paarid ei taha kõige hirmsamatest episoodidest ega emotsioonidest üldse rääkida (on liiga piinlik). Ka hirmu põhjustanud pool ei pruugi ühisel teraapiaseansil kõigest rääkida – kuna aktiveeritakse süü ja seega enesekaitsetunded.

Alles siis, kui suhtes on mõnda aega täiesti rahulik, olgugi väliselt, võib ja tulebki kindlasti tegeleda suhte sügavamate põhjustega. Kui seda mitte teha, on väga tõenäoline, et suhte jätkudes sõda kodus ühel hetkel jätkub.

Eeltingimus on alati see, et konflikt peab olema lõppenud ja mõlemad peavad tundma end teraapias turvaliselt.