Inimesed

12 aastat kärssninadega tegelenud noor naine: „Praegu on seakasvatus justkui välja surnud.“ 

Helle Rudi, 1. veebruar 2020, 10:20
SigalaFoto: Robin Roots
«Mõnikord astudki virtsa sisse või sitta lendabki silma, aga pole see nii must töö ühtigi, kui arvatakse,» ütleb tosin aastat kärssninadega tegelenud Getlin Külm.

Seda ei juhtu kuigi tihti, et külalised Viru-Jaagupis asuvasse sigalasse satuvad. Huvilisi võib-olla isegi jaguks, aga iga uustulnuk tähendab paratamatult riski. Kuigi karmid hügieeninõuded on peale pandud nii omadele kui ka võõrastele, ei või kunagi teada, missuguse tõve keegi pahaaimatult «külakostiks» kaasa toob. Ainuüksi väravast sisse astumiseks tuleb käed esmalt korralikult desinfitseerida ja rõngassabasid näeb huviline alles pärast duši all käimist ning riiete vahetamist.
Praegu valitseb OÜ Kupna Mõis seakasvatuses täielik naiste ülemvõim. Getlin (29) ja tema kaks abilist hoolitsevad kahe tuhande kärssnina eest, kellest 200 on emised. Riigipühad ja tähtpäevad selle töö juures mõjuv argument ei ole. Vajadusel tuleb ka puhkepäeval jalad kõhu alt välja lükata ja tööle tulla, sest loomad tahavad talitamist. «Praegu on seakasvatus justkui välja surnud. Kui veiste peale saab veel kellegi ülikoolist, siis sigade peale õnnestub uusi nägusid leida üle mitme aasta,» tunnistab farmijuhataja ikka tõsise seakisa taustal. Sealsamas lähedal lasebki valjuhäälseid kriiskeid lendu kolmepäevane põrsas, keda parajasti kastreeritakse. Ära kõrvetatakse ka roosa pambu sabaots, et ta seda hiljem näksida ei saaks. Ja siis läheb kõrva farmikood. «Mõne jaoks tundub see muidugi maru jälk, aga põrsale teeb see märksa vähem valu, kui protseduuri tehakse esimeste elupäevade jooksul,» selgitab Getlin. Põrsapoisi hädakisa vahele on isegi kuulda talitaja rahustavat häält: «Ei ole hullu, ei ole hullu.»

Edasi lugemiseks: