Blogid

TOIMETAJA KOLUMN | Kuidas ma püüdsin ennast võõrutada sotsiaalmeediasõltuvusest (2)

Andra Nõlvak, 1. veebruar 2020, 14:00
Andra NõlvakFoto: Stanislav Moškov
Kaks tundi ja 23 minutit – just nii pikk oli 2019. aastal keskmine sotsiaalmeedias veedetud aeg päevas portaali medium.com andmetel. Minu nädala keskmine – kolm tundi ja 28 minutit päevas! Ühel päeval suisa neli tundi ja 36 minutit. See oli ka minu tolle nädala rekord.  

Enam ei ole küsimus selles, kas me tarbime sotsiaalmeediat, vaid miks me seda teeme. Global Web Index esitas selle küsimuse. Kolm peamist põhjust: sõprade tegemistega kursis olemine, uudiste ja ürituste jälgimine ning kolmas, et sisustada vaba aega.

Kõik need kolm peamist argumenti peavad paika ka minu puhul. Aga seda kõike avastades ja endale päriselt teadvustades tabas mind must masendus. Kas tõesti ei ole mul midagi paremat oma vaba ajaga teha, kui seda sotsiaalmeedias sõna otseses mõttes surnuks lüüa?

Esimene nädal – ma lukustan oma telefonis kõik äpid pärast tööpäeva lõppu!

Tol pühapäevasel õhtul, kui avastasin, et mu päevane telefonis veedetud aeg ja ka nädala keskmine ületavad igasugused normaalsuse piirid, otsustasin, et võtan kasutusele oma telefoni poolt pakutud võimaluse ja lukustan kindlaks ajavahemikuks kõik rakendused. Sellal saan vaid helistada ja tavapäraseid sõnumeid saata, aga seda ei tee ju tänapäeval keegi. Kes enam helistab? Ainult mu vanaemad ja õde.

Mu telefon „läks lukku“ õhtul kell kuus ja „avanes“ hommikul kell kaheksa. Kell kaheksa seetõttu, et ideaalis olen selleks hetkeks juba autosse istunud, et last lasteaeda viia ja nii pole telefon hommikutoimetuste kõrval mu tähelepanu köitmas. Õhtul kuuest seetõttu, et meediavaldkonnas töötades on paratamatult sotsiaameedia osa tööst ja kuna mu eesmärk ei ole endale seda keelata, vaid enda harjumusi muuta, siis lubasin endale ka veidi nii-öelda „preemia-aega“.

Nädal möödub kiirelt. Ma loen õhtuti kodus raamatut, mängin lapsega, vaatan telekat. Tunduvad justkui täiesti tavapärased tegevused, mida tegin ka enne. Ainult ühe vahega. Mu nutitelefon ei ole mul koguaeg käeulatuses ja mõtteis ei tiksu pomm „kas ta vastas?“, „äkki keegi kirjutas“ ja nii edasi.

Mu nädala keskmine telefoni kasutusaeg kukkus 44 protsenti ehk selleks jäi tund ja 56 minutit päevas. NELIKÜMMEND NELI protsenti. Seda on palju!

Mis sai telefoni põhifunktsioonist – helistamisest?

Mu eesmärk ei ole sotsiaalmeediat üldse mitte tarbida või seda halvustada. Pigem vastupidi, ma tahan seda kasutada targalt ja kontrollida. Kas meil on vaja teada iga asja, mida teine inimene teeb? Näha iga pilti Instagramis selle postitamise hetkel? Kas meil on vaja olla kogu aeg „kättesaadav“? Ma tahan olla päriselt hetkes ja nautida.

Ja mis värk sellega on, et inimesed enam ei helista üksteisele? Selle asemel, et võtta telefon kätte, valida see number ja küsida, et „Hei! Mis teil täna plaanis on? Mõtlesin, et teeks ühised plaanid?“, me kirjutame ja ootame. Vaatame iga natukese aja tagant oma väikest nutisõpra ja ootame. Palju lihtsam ja kiirem on helistada, saada vastus ja edasi tegutseda. Aga inimestele ei meeldi rääkida, neile meeldib trükkida.

Kas ma üldse käisin esmaspäeva õhtul vannis, kui ma ei ole vannipommi vette viskamisest videot jaganud (jah, ka mina olen seda teinud!) või kas ma ikka einestasin väljas, kui oma magustoidust ja uhkest kokteilist pilti pole postitanud (jah, ka seda olen ma teinud, ja korduvalt). Ent kas see tegelikult loeb? Miks me seda teeme? Ühelt pool on ju tore, kui inimesed jagavad oma häid leide, maitsvaid söögikohti, toredaid paiku, soodsaid oste ja nii edasi, aga kui palju me reaalselt tarbida jõuame?

Selle asemel, et täna õhtul oma vannimineku ettevalmistustest kümnesekundilist videot teha, unustan ma sotsiaalmeedia ära, haaran kaasa raamatu, viskan selle vannipommi niisama vette, et endal oleks hea olla, ja lihtsalt olen!

Aga ma ei luba, et ma ei jaga kunagi ühtegi videot oma pojast, sest lapsed on armsad ja eks iga ema tahab ju natukene uhkustada. Ma lihtsalt ise tarbin sotsiaalmeediat vähem!