Kultuur

LUGEMISSOOVITUS | Hingemattev armastuslugu, mis paneb hindama, kui õnnelikud me tegelikult oleme 

Andra Nõlvak, 14. veebruar 2020, 12:52
Foto: Erakogu
Catherine Isaacu „Sina, mina ja kõik muu“ räägib armastusest, selle eest võitlemisest ja lootusest, mis meile jõudu annab.

Raamatu peategelane Jess sõidab koos kümneaastase poja Williamiga Prantsusmaale, kus elab lapse isa, et tugevdada isa-poja suhet. Isa on aga tuntud naistemees, kelle elustiil ja prioriteedid ajaksid harja punaseks igal emal. Kuidas sa kaitsed oma last, kui talle teeb haiget inimene, keda ta kõige rohkem armastab ja jumaldab? Kelle moodi ta tahab olla ja kellele jäägitult alt üles vaatab? Suhete sasipuntrast ja valusatest mälestusest, mis taas pinnale kerkivad, saab selgeks aga nii mõndagi.

Ilukirjanduslikul raamatul on ka tõsisem külg, mis on oskuslikult põimitud armastusloo vahele. Nimelt käsitleb autor väga taktitundeliselt ja elutruult Huntingtoni tõbe, kõneldes asjadest, millest teinekord liiga vähe räägitakse. Ta on vaevunud viima ennast asjadega päriselt kurssi ning jutustab sellest nii ehedalt ja valusalt, nagu see ilmselt päriselt ka on, kirjeldades hirme ja tundeid mida kogevad tõvega võitleva inimese lähedased. 

See on lugu armastusest, tõelisest armastusest, mis kunagi ei kustu. See on lugu südamevalust, mis kuidagi paraneda ei taha. Kuid see on ka inimlik lugu andestusest ja vigade tunnistamisest. Ühtlasi paneb see lugejat mõtlema, kas kõik on elus ikka nii, nagu meile tundub, või on tegelikkus midagi muud, ja samuti hindama, kui õnnelikud me tegelikult oleme. 

Susan Wiggs, New York Timesi menukite autor on öelnud: „Klaasike külma rosé’d, mugav tool ja karbike taskurätte. See on kõik, mida selle raamatu lugemiseks vaja. Ülimalt liigutav, naljakas ja elujaatav romaan.“ Iga tema sõnaga tuleb nõustuda.