Suhted

KATSE | Mis juhtub, kui peidad oma sünnipäeva Facebookis? (10)

Siret Mägi, 2. märts 2020, 19:00
Foto: Marina Utrabo / Pexels
Lapsepõlvest mäletan pikka sünnipäevaootust: esimene õhin algas vähemalt kaks kuud enne pidupäeva ning eufooria lõppes nädalajagu hiljem. Täiskasvanuna on aga sünnipäev muutunud tüütuks kohustuseks, mis rahakotist korraliku summa neelab. Mis oleks, kui unustaks selle üheks aastaks ära?

Ei tea, on see hallist talvest või vara saabunud kevadväsimusest, kuid tänavu tundus sünnipäeva saabumine eriti ebameeldivana. Kaks nädalat enne tähtpäeva ahastasin sõbrannale, et varsti peab jälle hommikust õhtuni telefoni otsas sekretäri mängima. Terve päev helistatakse ja kirjutatakse ning õnnesoovile järgneb ebamugav viisakusvestlus inimestega, kellega juba aastaid regulaarselt ei suhtle. “Kuidas sul läheb kah?” järgneb ebamugav küsimus õnnitlejalt, kellega ainus ja viimane kokkupuude oli viis aastat tagasi ühise sõbra pulmas klaase kokku lüües.

Ja muidugi tuleb ju reageerida kõigile neile postitustele Facebooki ajajoonel. Vähemalt on jäänud tunne, et selline on inimeste ootus – like või süda sadadele ühesugustele kommentaaridele.

Tavaliselt kipuvad ka sõbrad ja kolleegid juba mitu päeva varem nuiama, et millal ikka kooki ja šampust saab. Sünnipäevast saab nii päris suur kulu, mis kuu lõpus enne palgapäeva rahakotti korraliku augu tekitab. Pole see sünnipäevatamine teps mitte odav lõbu.

Sõbranna soovitas mul seepeale sünnikuupäev Facebookist üldse ära peita. “Tegin seda üks aasta, aga enam ei taha – mind nagu polekski olemas olnud,” meenutas ta. “Sa võid seda teha, proovi, aga ilmselt pettud kõvasti.” Mulle aga kõlas tema hoiatus hoopis atraktiivsena. Tahaks ühe aasta rahus mööda saata. “Ma ausalt ei solvu,” lubasin talle. Nii ma selle kuupäeva sealt ära peitsingi. Mis siis juhtus?

1. Üllatavalt paljud inimesed pole Facebookist sõltuvuses

Pere ja sugulaste õnnitluskõnede üle ma kuigi palju ei imestanud – vanemate inimeste hea mälu on tõesti imetlusväärne. Kuid esimesed päris üllatused saabusid juba varastel hommikutundidel: inimesed päriselt mäletavad sünnipäevi ka ilma Facebooki hommikuse meeldetuletuseta. Naabripoiss, kunagine klassiõde, lapsepõlve sõbranna, lähimad sõbrad, mõni kolleeg… Vau! 

Siinkohal pean tunnistama, et ma ise olen ilmselt oluliselt kehvem sõber. Kuupäevad võivad mul küll meeles püsida, aga valdavalt ei seosta ma neid tänase päevaga. Seega on seni teinud Facebook töö mu mälu eest ära. Hiljem tunnistas nii mõnigi eelnimetatuist, et nende mälu asendab ka paberkalender, kuhu aastast aastasse sünnipäevalapsi ümber kirjutavad. Võib-olla peaks tõesti isegi ühe märkmiku soetama.

2. Inimesed ärrituvad, kui Facebookis trikke teed

Seda poleks tõesti osanud oodata, kuid sain eelkõige kolleegidelt väga palju pahandada, et oma sünnikuupäeva Facebookist ära peitsin. Üks teadis, ütles järgmisele, see omakorda edasi – samas rõõm tõdeda, et ettevõttes on toimiv võrgustik. “Kuidas mul peaks sünnipäevad meelde jääma?”, “Mida sa sellega tõestada üritad?”, “Miks sa tahad teistele piinlikkust valmistada?” on vaid mõned küsimused, mis tusasel ilmel mulle esitatakse. Rahu – see mu eesmärk ju oligi!

3. Lõpuks ometi saad rahulikult hingata

Katse edukalt sooritatud! Jess, mul on siiras hea meel öelda, et nii rahulikku ja meeldivat sünnipäeva mul polegi kunagi olnud. Ühtlasi sain hea idee järgmiseks aastaks. Kolleeg, kes eksperimenti positiivselt suhtus, jagas soovitust: “Broneeri endale kümnetunnine lennureis selleks päevaks. Saad täiesti rahus ja vaikuses puhkama sõita,” teab ta omast kogemusest rääkida. 

Kui mõned tusased repliigid välja jätta, siis üldiselt möödus päev piinlike vestlusteta ja esimest korda tundsin saabunud õnnesoovidest päriselt rõõmu.