Pere ja lapsed

Korduma kippuvad küsimused ehk Kuidas laps potile saada? 

Andra Nõlvak, Merle Luik, 14. märts 2020, 18:53
Foto: Traimak Ivan / Alamy
(Traimak Ivan / Alamy)

Varem või hiljem peab iga vanem last potitama hakkama, küsimusi tekib selle kohta aga palju. Millal on õige aeg alustada? Kuidas? Mida teha, kui laps keeldub? Sellest, mis nippidega potitamine kõigile osapooltele võimalikult valutult läheks, räägib laste arengu terapeut Reet Post.

Kui vanalt võiks laps hakata potil käima?

Lapse potitamiseks peab eelkõige olema valmis lapsevanem, sest laps on selleks alati valmis. Vanaemade tarkus ütleb, et kõige parem on alustada neljakuuselt. Mina innustan igas vanuses lapsi potitama, eriti alates neljandast elukuust.

Kuidas muuta potilkäimine lapsele võimalikult lihtsaks?

Lapsele on poti kasutamine lihtne, kui vanem võtab seda loomulikuna – et last potitatakse sama loomulikult, nagu antakse talle süüa ja pannakse magama. Eduka potitamise võti on järjepidevus ja pingevaba potitaja.

Kuidas laps potiga sõbraks teha?

Mina ei soovita anda uut potti lapsele mängimiseks, vaid hakata seda kohe sihipäraselt kasutama. Beebisid, kes söövad ainult piima, saab panna potile süles hoides – nii, et lapse selg toetub vanema keha vastu ja jalgu hoitakse reitest. Nii võib potitada ka kausi või kraanikausi kohal. Pott saab oluliseks siis, kui laps ise istuma hakkab.

Kuidas aru saada, et laps tahab pissile, kui ta veel ei räägi?

Beebid hõikavad või annavad kehakeelega märku, et tahavad pissile. Titast aru saamiseks on vaja paar päeva pisut rohkem kodus olla ja talle keskenduda.

Lapsest on võimalik aru saada, kui teda katkematult jälgida. Emadel on ka väga hea sisetaju, mis tuleks üles äratada. Lapse liigutused ja ema taju on potitamisel abiks maades, kus mähkmeid ei kasutata.

Lapsed on sageli targemad, kui me arvame. Minu beebid hõikasid ja õige pea ka roomasid või käputasid poti juurde, kui neil häda oli. Kuid olid ka «potistreigid», kui sai potitada ainult kolm-neli korda päeva jooksul.

Millal peaks last potile suunama?

Seda tuleks teha mänguhoos, kui laps ei raatsi põnevat tegevust pooleli jätta.

Mida teha siis, kui laps pissib küll potti, aga seal kakal käimisest keeldub?

Kui laps nii käitub, on sel mingi põhjus. Näiteks võib tal olla ebatervisliku toitumise tõttu kõht kinni ja valus kakada. Kõhu läbikäimist mõjutavad ka ravimid.

Võib ka olla, et peres kirtsutab keegi kakase lapse peale nina. Ehk on kakamisest keeldujal olnud emotsionaalselt suur kaotus? Sageli mõjutab lapsi nii tugevalt elukohavahetus.

Mida kindlasti teha ei tohiks?

Kindlasti ei tohiks lapse pissi ja kaka peale nina kirtsutada ega öelda selle kohta midagi halvustavat, näiteks «fui» või «kaka päh». Sellele võib järgneda potistreik.

Kui laps hakkab pissile või kakale, ei tohi teda kiiresti krabada ega ehmatada.

Kui lapsevanem võtab potitamist kui treeningut, kus tuleb hirmsasti pingutada, võib ta ise minna pingesse ja asi ei õnnestu.

Mida teha, kui lapsel on poti suhtes totaalne vastumeelsus?

Siis tuleb analüüsida, mis võib seda põhjustada. Sageli on põhjus halva maiguga ütlemistes või potitaja liigses pinges, olgu potitamise või mõne muu probleemi tõttu.

Kas last võib potile meelitada mõne tegevusega?

Ma ei soovita meelitada, sest see on äraostmine ja igas vanuses laps saab sellest aru. Kui vanemale tundub, et muud moodi ei saa, võib poti peal raamatut vaadata või mõne huvitava leluga mängida.

Kas on tõsi, et mida varem last harjutama hakata, seda parem? Miks?

Mähkmetesse pissivad lapsed ei harju teadvustama oma keha vajadusi. Lapse aju areng on esimesel eluaastal ülikiire, hilisem õppimine võtab kauem aega. Beebid õpivad põie sulgurlihast tahtlikult lõdvestama kohe, kui nad saavad aru, et tahame neid potitada.

Kuidas mõjub lapsele aastaid mähkmetes olemine?

Nii ühekordsed kui ka riidest mähkmed segavad püsti liikumist. Isegi väike takistus kõndimisel ja jooksmisel aga pidurdab lapse arengut.

Kui potitamisega alustada 2,5aastaselt, võtab põie kontrollima õppimine rohkem aega kui beebidel. Suurematel lastel tuleb sagedasti ette ka kõhukinnisust ja häda kinnihoidmist, pükste ja voodi märgamist.

Kuidas valida õige pott?

Potil on mugav istuda, kui sellel on laiad servad ja väike seljatugi. Vajalik on ka poti ääres olev kõrgendus, et suure survega piss kogemata välja ei pritsiks.

Otstarbekas on osta pott, mis sobiks suuruselt nii kuuekuusele kui ka kolmeaastasele. Laulvad potid sobivad üle kolmeaastastele lastele, sest äkiline heli ehmatab väiksemaid ja siis on neid raske potile saada.

Kust saada abi, kui mõistus on otsas?

Kõigi murede puhul annab kõige pädevamat abi professionaal. Näiteks MTÜ Ökobeebi jagab vanematele nõu väga erinevatel laste ja peredega seotud teemadel, ka potitamise kohta.

Nõu saab ka vanematelt, kellel on õnnestunud sama mure lahendada nii, nagu teile sobib. Internetiavarustest leiab abi harva.

Kas potitreeningu kohta on iganenud «tõdesid»?

Üks neist on see, et potitama tuleks hakata alles kahe-kolmeaastasi. Sellel on ajalugu. 1920.−30ndatel kehtestati USAs väga ranged, lapsi mittearvestavad potitamise reeglid: lapsed pidid kindlatel kellaaegadel ja igal juhul kakama, kasvõi seebipulga abil. Neist reeglitest küll loobuti 1950. aastatel, kuid siis läks asi teise «kraavi»: potitama hakati alles teisel-kolmandal eluaastal. Siin oli oma osa Brazeltoni uuringul, kuhu alla 1,5aastaseid ei kaasatud. Sellest rääkides unustatakse aga, et eesmärk oligi uurida hiliseid potilkäijaid.

Iganenud on ka soovitus alustada kaheksakuuselt, kui laps oskab juba istuda. Selles vanuses on tegelikult kõige raskem potitada.

Arvatakse ka, et varajane potitreening põhjustab ärevust, madalat enesehinnangut jmt. Lapse madal enesehinnang on aga seotud tema kasvatamise meetodite, mitte potitamisega.

Potitamise reeglid:

* Potita last järjekindlalt iga päev.

* Pane laps potile kohe pärast ärkamist ja natuke aega pärast söömist.

* Midagi ei juhtu, kui laps potitamist õppides pissib ka mähkmesse.

* Hea, kui näed, millal laps pissib. Selleks võiks kasutada riidest mähkmeid ja treeningupükse.

* Kui märkad, et laps tahab pissile, ütle talle, et kohe läheme. Laps hoiab pissi kinni ja sa jõuad ta potile minekuks lahti riietada.

* Potitamisel ole pingevaba.

Kolme ema lood

Marie (44) Tallinnast: «Meie jätsime aktiivse potidrilli teadlikult ära.»

Mina olen mõlema lapsega olnud see ema, kes potitreeningut ei tee. Lihtsalt ei tee. Las teeb mähkmetesse. Potile suunan küll, aga ei käi lapsel potiga järel ja ei suru tundide kaupa sellel istuma.

Miks?

Oma lapsepõlvest mäletan ühe esimese asjana seda jubedat alandavat potisundi. Mine tee nüüd häda ära, ja siis istuti kõrval. Väga nõme. Ja mida sa teed, kui ei tule parasjagu?

Mehe vanaema rääkis õiglusest tulvil häälega, kuidas ta SIDUS oma lapsed poti külge ja enne lahti ei lasknud, kui kõik asjad tehtud. Mul hakkas üsna halb seda kuulates. Mees kommenteeris: «See seletab paljugi.»

Niisiis jätsime meie aktiivse potidrilli oma lastega teadlikult ära. Niipea, kui nad hakkasid käima, hakkasime neile potti näitama. Julgustasime peale istuma. Ei sundinud.

Tuli suvi, võtsime maal oma õue peal mähkmed ära. Tuli piss ja muu, läks otse murusse. Polnud ka midagi häda.

Laps nr 1 hakkas ühel hetkel kahesena ise püstijalu potti pissima. Mäletan seda hetke kenasti: vaatas multikat, järsku hakkas nihelema ja juba lidus tualetti, pissis ära ja tõmbas vee peale. Ei midagi erilist. Üsna pea hakkas ka ise number kahte sinna tegema. Pühkima õppis samuti ise.

Laps nr 2 tegi aastasena pissi kenasti pisikesse potti. Oli enda üle uhke. Ja siis ühel hetkel hakkas mähkmeid nõudma. Nii oli aastake. Kui laps oli kahene, hakkas ta käima suure poti peal. Teeb kõik hädad sinna.

Mähkmevabaks said mõlemad kolmesena. Öösel nõuab laps nr 2 (kohe neljane) ikka veel mähkmeid, aga need on hommikuks kuivad.

Vanem laps pole kunagi voodisse teinud. Nooremal üks õnnetus oli, sellest ka praegune öine mähkmenõudmine.

Terje (36) Põltsamaalt: «Võtame asja üsna leebelt ja rahulikult.»

Meie lapse potitreening sai eelmängu juba üsna varakult, kui ta oli umbes 3−4kuune. Nimelt oli tal beebina kõht väga kinni ja arst soovitas hoida nn kükkasendis vastu ennast kausi või poti kohal. Tuleb siiski möönda, et suuremaid tulemusi selline lähenemine ei andnud. Enamasti toimetas ta oma toimetamisi ikka enda äranägemise järgi ja just siis, kui mähe sai tagasi pandud.

Tõsisem «treening» algas siis, kui põnn sai aastaseks. Siis hakkasime teda aeg-ajalt potiga «harjutama». See seisneb selles, et paneme ta pärast ärkamist ja mõnikord ka pärast söömist potile istuma. Enamasti hommikuti (eriti tänu issi kiirele reageerimisele) õnnestub piss potti püüda küll. Eriti äge on siis, kuidas ta iseendale plaksutab (meie ju plaksutame ka). Enamasti on ta pärast päevast ärkamist üsna tusane ja siis ei tundu külma poti peale istumine alati sobivat. Me ei sunni ka.

Üldiselt võtame asja üsna leebelt ja rahulikult. Praegu on poiss 1,5aastane ja suvi seisab ees. Siis on toas soojem ja ka pesu kuivatamine lihtsam ning on plaanis proovida ilma mähkmeta olemist. Kahjuks pole seedeprotsessid väga regulaarsed ja potile «istutamise» aega on raske ennustada.

Vanema lapse näitel oskan ehk pisut ennustada, et kõik tuleb omal ajal, kui laps saab selgeks, mida temalt oodatakse. Temaga tegime trenni pea kaks aastat. Enamikku levinud meetodeid sai katsetatud tulutult. Eriti hästi on meeles, kuidas ta rahulikult ja süvenenult oma pissiloigust välja tegemata edasi mängis …

Mina ise suutsin seejuures läbida kõikvõimalikke erinevaid meeleheitevarjundeid, kuni ühel hetkel kõik paika loksus. Töötaski lihtsalt aeg-ajalt potile istumise võimaluse pakkumine ja meelde tuletamine. Aega ja järjepidevust nõudev, aga kange iseloomuga lapse puhul töötas see meil kõige paremini. Nüüd kasutame sama strateegiat, sest tugev iseloom on meie perele omane.

 Pille (36) Tallinnast: «Järgmisega ehk teeksin siinkohal midagi teisiti.»

Teadsin algusest peale, et minust reeglite järgi potitreeningu tegijat ei saa. Drillimiseks oleksin pidanud alati lapse esimese asjana poti peale panema, aga meie oma ärkas alati enne meid ja liiga vara. Selle aja peale, kui meie tõusime, oleks ta oma pissi juba ammu ära teinud.

Seega võtsime algusest peale rahulikult. Poti ostsime talle küll, kui ta oli umbes pooleaastane, aga saime kohe aru, et enne, kui ta ise istuma ei hakka, ei tule meil ka potitamisest midagi välja.

Meie esimene eesmärk oli, et ta lihtsalt harjuks poti peal istuma ja sundimatult olema. Tegime nii, et laps istus potil, ja vaatasime koos mänguasju, pilte ja raamatuid. Võib-olla oli see karuteene meile endile, sest nüüd, kui laps on 2,2aastane, loeme endiselt raamatut ette, kui ta potil number kahte teeb. Järgmisega ehk teeksin siinkohal midagi teisiti.

Sellest ajast, kui laps juba ise kükki ja püsti sai, hoidsin potti toas ja suunasin teda sinna pissile. Kui läks, siis läks. Kui ei läinud, siis ei läinud. Me ei teinud sellest kunagi mingit erilist numbrit. Kui midagi ikkagi potti tuli, elasime muidugi kõik kaasa. Praegu hoiame potti tualetis, sest tahame, et ta harjuks ikkagi seal käima. Ja nii on see ka läinud.

Kui ta oli umbes poolteist, hakkasime pärast ärkamist, söömist, enne õue minemist ja pärast õuest tulemist teda teadlikumalt potitama. Aga ka siis mitte alati, vaid pigem, kui meeles oli ja lapse olek vastav.

Meil on laps üsna iseteadliku iseloomuga ja kui ta ikka ei taha minna, siis ei ole kasu ka sundimisest.

Kuskil ühe aasta ja kümne kuu vanuselt, kui ta ise hakkas ütlema «pissi», hakkasime peale tavapäraste kordade teda ka poti peale viima. Tõsi, see «pissi» tähendas küll, et piss oli juba püksis või mähkmes, aga see polnud oluline.

Nüüd, mõni kuu hiljem, ei ole ta küll veel täiesti mähkmevaba, aga küsib nii ühele kui ka teisele hädale. Tõsi, mitte alati ja mänguhoos ikka juhtub. Öödega on keerulisem – kui ta õhtul enne uinumist ilusti pissil käib ja terve öö enam-vähem rahulikult magab, on mähe hommikuks kuiv ja siis käime hommikul kohe pissil. Kui tal aga on halb uni, haigus, tulevad hambad või kes teab mis häirib, on hommikuks mähe märg. Aga püüame edasi!