Pere ja lapsed

Iga laps tuleb isemoodi: ühe naise kaks täiesti erinevat sünnitust 

Andra Nõlvak, 23. märts 2020, 10:11
Karoliina sõnul erinesid tema sünnitused teineteisest täiesti, sarnane oli aga see, et sündisid imearmsad ja terved lapsed.Foto: Erakogu
«Olles esimest korda rase, ei osanud ma päris täpselt midagi oodata. Ootused sünnitusele kujunesid teiste naiste kogemuste põhjal,» meenutab kolmeaastase poja ja viiekuuse tütre ema Karoliina. Seda, kui erinevad võivad olla ühe naise kaks sünnitust, sai ta omal nahal kogeda.

Esmarasedana luges Karoliina teiste naiste vägagi erinevaid sünnituslugusid. «Oli lugusid väga hästi sujunud sünnitustest, aga ka jutte, kus kirjeldati sünnitusvalu kui reka alla jäämist. Usaldan oma ema ja paraku polnud ka temal mulle midagi rõõmustavat rääkida. Ta muretses väga, kuidas sünnitusvaluga toime tulen, sest mu valulävi on suhteliselt madal,» ei imesta ta tagantjärele, et tal tekkis sünnituse ees hirm. «Mitu kuud enne sünnitust tegin oma mõtetega palju tööd, valmistusin sünnitama ja tugev emakaru olema.»

Samal teemal

Praegu tunneb kahe lapse ema, et tookordne hirm sünnituse ees kujuneski suuresti teiste kogemuste põhjal. «Ostsin veel raamatu sünnituslugudest ja lugesin naiste blogipostitusi. Seal kirjeldati ikka päris raskeid kogemusi ja mu peamine hirm oligi hirm valu ees. Ma ei kartnud nii väga isegi mitte komplikatsioone ega haige lapse sündi. See, mida kõik justkui ühest suust kinnitasid, oli aga piiritu õnn, mis neid valdas, kui laps sündinud oli. Vähemalt seegi lohutas mind,» sõnab naine.

Ootamatud pöörded

Sünnitama minnes mõtles Karoliina sisimas, et küll temagi hakkama saab, kui kõik teised on saanud, ja et küll ta teeb karuhääli ning hingab kenasti tuhud üle. Läks aga teisiti. «Kõik, mida olin lootnud, et ei juhtu, hakkas järjest juhtuma,» meenutab ta.

Esiteks kutsuti sünnitus enne tähtaega esile, sest Karoliinal oli gestatsioonidiabeet ja arstid arvasid, et see võib lapsele halvasti mõjuda. Ühest küljest oli ta rõõmus, et saab lõpuks vaevast lahti, sest rasedus oli kulgenud üsna koormavalt ja lõpp oli eriti hull: «Ma ei jaksanud enam üle mõnesaja meetri kõndida ja kõik, millest unistasin, oli sünnitus.» Teisalt oli ta aga lugenud, et esile kutsutud sünnitus võib venida. Arstid soovisid küll pisipoja ema kõhust välja saada, kuid laps ei tahtnud seda üldse ja võitles kogu sünnituse jooksul ilmaletuleku vastu.

«Teine halb üllatus tuli siis, kui sain teada, et ripun terve sünnituse tilguti küljes, ja juba väga varajases staadiumis olid tuhud väga tugevad. Viis tundi enne lapse sündi tehtud epiduraal ilmselt «päästis mu elu», sest olin selleks ajaks täiesti hüsteerias, väsinud ja näljast nõrkemas,» räägib Karoliina. Ta uskus kuni valuvaigistava süsti saamiseni, et ei vaja seda, sest valud olid nii tugevad, et ta oli veendunud: see on sünnituse lõppstaadium. «Kuna meie poeg ei tahtnud kuidagi siia ilma tulla ja minu jõud oli pärast enam kui kahte tundi pressimist ammu otsas, lõppes sünnitus minu jaoks ootamatu abivahendi – vaakumiga,» meenutab Karoliina, et polnud sellest pea midagi kuulnud.

«Teadsin, et midagi sellist on olemas ja et mõni naine vajab seda, et laps kiiremini välja aidata, kuid midagi enamat polnud lugenud. Selles staadiumis soovisin vaid vaevast lahti saada ja anusin juba ammu keisrilõiget. Soovin, et oleksin enne vaakumit teadnud, et lapse pea muutub seetõttu üsna ebatavaliseks. Beebit nähes olin ehmatusest kange, sest tema pea oli nii piklik,» sõnab ta. Õnneks selgitasid arstid, et lapse pea tõmbub päevadega tavaliseks ja ka verevalum pealaelt kaob.

Kuigi vaakumsünnitus Karoliinale otsest traumat ei tekitanud, põhjustas selle kõik eelnev. «Ma ei uskunud iial, et keha võib sellist valu toota ja samas taluda. Olin kogu sünnituse veendunud, et mul läheb kohe pilt taskusse, sest niisugust valu kannatada pole ju lihtsalt füüsiliselt võimalik. See tekitas mulle päris pikaks ajaks korraliku trauma ja hirmu uuesti sünnitada,» tunnistab ta, lisades, et oli oma kehas pettunud ja vihkas seda.

«Ma ei suutnud oma keha kordagi tänada, et ta mulle siiski terve ja imearmsa lapse kinkis. Meeles oli vaid valu ja peeglist nägin hoopist teistsugust keha, kui mul oli enne rasedust.»

Ometi soovisid nad mehega ka teist last. Kui esiklaps oli kaheseks saanud, andsid nad uue lapse tulekule rohelise tule ja rasestumine õnnestus kohe.

Kõige enam aitas Karoliinal sünnitushirmust üle saada arsti lause: «Sa oled ühe terve ja tubli lapse juba sünnitanud, su keha teab, mida teha.Foto: Erakogu

Karoliina teine rasedus möödus iiveldusele vaatamata väga kenasti. «Olin heas tujus ja õppisin oma keha tänama ning armastama. Raseduse viimastel nädalatel tikkus aga taas ligi suur hirm,» meenutab ta. Mida enam naine sünnitusele mõtles, seda raskemaks läks, nutt tikkus peale ja olemine muutus väga ärevaks.

«Käisin ka nõustamises. Mulle piisas abi saamiseks ühest korrast. Kinnitati, et olen väga keerulise sünnitusega toime tulnud ja et väga tõenäoliselt mu keha teisel korral juba teab, mida teha tuleb. Tuli vaid loota, et sel korral algaks sünnitus ise,» räägib Karoliina.

Seepeale hakkas ta iga päev kuulama YouTube’ist sünnitusvalude leevendamiseks mõeldud muusikat ja tegema hingamisharjutusi. «Läksin lõuna ajal voodisse, panin kõrvaklapid pähe ja lõõgastusin. Kuulasin muusikat ka jalutamise ajal, kuni viimase päevani välja. Mind aitas see tohutult. Julgesin salamisi isegi unistada, et ehk saan ilusa sünnituskogemuse. Ja kõik, millest ma unistasin, läks täide,» tunneb ta nüüd suurt rõõmu.

Enne teise lapse ootust kolis Karoliina perega Soome. «Läksin oma teist last sünnitama palju teadlikumalt, kindlate soovide ja ootustega,» kinnitab ta. «Kõige enam põdesin, et pean üksinda sünnitama minema, aga olin põhimõtteliselt sellega leppinud.» Nimelt oleks tema mees pidanud jääma sünnituse ajal koju esiklast hoidma, sest Karoliina emal, kes seda muidu teinuks, oli tarvis sõita Eestisse. Aga kõik läks teisiti!

Sama päeva hommikul, kui Karoliina ema pidi lahkuma, tulid lõpprasedal naisel ärgates veed ära. Kõik käis väga kiiresti. Juba tund aega hiljem mõõtis ta tuhude vaheks vaid kaks minutit ja suures pabinas kutsus kiirabi. Vanaema sai veel jääda lapselast hoidma ning tänu sellele läks Karoliina haiglasse koos mehega.

«Kuna ma alguses ei tundnud valu isegi presside ajal, mõtlesin, et arst peab väga pange panema, sest valus ju ei ole. Poja pressimisest mäletan vaid pidevat ja lõpmatut valu. Kokkuvõttes erinesid minu kahe lapse sünnid täielikult. Sarnane oli vaid see, et sain epiduraali ja sünnitasin imearmsad terved lapsed,» sõnab Karoliina, kes sai teise sünnitusega ülihea kogemuse.

Ta usub: «Kõige tugevam mõju mulle oli ilmselt ootuse ajal arsti öeldud lausel: «Sa oled ühe terve ja tubli lapse sünnitanud väga raske sünnitusega, su keha teab, mida teha, ja on vähe tõenäoline, et su teine sünnitus tuleb samuti nii keeruline.»»

Raseduse ajal tehtud hingamisharjutusi soovitab Karoliina soojalt teistelegi. Tal on veel üks tähelepanek: «Muide, mul tulid teise lapse veed ära voodis, kui mees mu selga sügas ja ma olin hästi lõõgastunud. Usun, et lõõgastumine ja heaolutunne on väga oluline. Võimalusel peaks kõik olema sätitud nii, et naine saaks olla sünnitusel maksimaalselt lõõgastunud. Tema kõrval peaks olema inimene, keda ta usaldab, ja kui kodus on vanemaid lapsi, siis nendega võiks jääda keegi, keda vanemad sada protsenti usaldavad, nii et saaks keskenduda vaid uue ilmakodaniku sünnile.»

Foto: Erakogu

Sünnitushirmu korral küsi abi

Lõuna-Eesti haigla sünnitus-günekoloogiaosakonna juhataja Merit Liivak:

«Sünnituse kulg sõltub väga paljudest asjaoludest. Näiteks sellest, kas tegemist on esma- või korduvsünnitajaga. Samuti sellest, kas sünnitus on esile kutsutud, ja kui, siis miks. Pärilikkusest (kuidas emal, nii ka tütrel) see aga ei olene.

Enamasti on teine sünnitus kiirem ja kergem kui esimene. Naine oskab ennast selleks paremini ette valmistada.

Kui naisel on jäänud oma raske sünnituse kohta küsimusi, võiks need sünnitusjärgses kontrollis ämmaemandaga jutuks võtta. Järgmise raseduse ajal võiks sünnitushirmu korral pöörduda võimalusel raseduskriisinõustaja poole. Eelmist sünnitust saab arutada ka rasedust jälgiva ämmaemandaga.»