Lugejakiri

LUGEJAKIRI | Külapoest ei saa rahus kommi ega kummi osta! 

Ohtuleht.ee, 12. märts 2020, 10:50
Pidu.Foto: Aldo Luud
Linna lähedale maale kolinud pere on juba esimese aastaga kogenud, et elu väikses kohas ei ole sugugi lihtne.

„Meil on linna kodust sõita maksimaalselt 15–20 minutit, aga olemas on pood, kool, lasteaed, kultuurimaja, apteek. Isegi perearst ja hambaarst. Võiks mõelda, et oleme õnnega koos, sest muidu näib ju elu linnast eemal välja surevat. Aga meil on need asjad korras. Ainus, mis häirib – kuulujutud,“ kirjutab 40aastane Siiri.

Nimelt on kohalikud võtnud uue pere tegemised ja valikud lähema vaatluse alla.

„Ühel nädalavahetusel tulid pealinnast ootamatult sõbrad külla. Mees ostis kohalikust poest vahuveini, viskit. Hiljem kuulsin postkontoris, kuidas meie „suurt pidu“ arutati. Mind märgates jäädi lihtsalt vait,“ meenutab Siiri.

Nende perel oli üks veelgi kõnekam vahejuhtum, mis natuke ka halenaljakas.

„Mu õe peigmehel oli sünnipäev. Meil oli kinkekaart talle, aga tahtsime natuke nalja ja nänni juurde. Enam linna poodi ei tahtnud minna, mistõttu mees võttis kohalikust poest kummikomme ja kondoome. Ei ole ju midagi väga eripärast, aga meie kohalikud memmed ja taadid pidasid seda väga märgiliseks ostuks,“ kirjeldab Siiri, kuidas kuulujutud pärast alles liikvele läksid.

„Üks versioon oli, et meil on mehega mingid kummalised voodimängud – kummikommid ja kondoomid! Inimestel pole lihtsalt oma elu! Räägiti ka seda, et meie juures käivad mingid kahtlased seltskonnad, mistõttu kulub meie peres kondoome keskmisest rohkem. Seda kuuldes oli küll tunne, et tahaks kellegi ette võtta. Mees ostis ju kondoome niivõrd palju ainult selle jaoks, et pilakingituse juurde lisada. Ja üldse – kelle asi see on, mida me poest ostame! Või mille jaoks ostame, aga ikka peab keegi surkima. Mulla olla ka eelmine mees ja lapsed, kes meie juures ei ela, kuigi olen praeguse mehega ainult koos olnud. Uskumatu see külaelu – isegi kommi ja kummi ei saa osta!“