Pere ja lapsed

Ämmaemand peresünnituste ärajätmisest: palun vaadake olukorra tõsidust ja mõelge oma lapse tulevikule 

Naisteleht, 17. märts 2020, 07:35
Foto: Pexels
Kätte on jõudnud keeruline ajajärk, kus mõistlik on seljad kokku panna, omaenda „mina“/“meie mehega“, „meie lapse isaga“ jne alla suruda ning liikuda rahvavaenlasele „COVID-19“ vasturünnakule.

Me kõik tervishoiutöötajad mõistame, et olete suurem osa perekondadest ettevalmistunud peresünnituseks ja oodanud hetke, et olla sellel teekonnal teineteisele kaaslased ning koos rõõmustada.

Vaadake olukorda selle poole pealt: kui valves on keskmiselt 2-5 ämmaemandat, 2-3 arsti ja 1-3 hooldajat (vastavalt institutsioonile) ja nendest jääb ootamatult karantiini kogu personal, mis teeb kokku keskmiselt 5-11 tervishoiutöötajat. Selleks, et ühes kuus katta 24/7 valvekorda vähemalt ühe inimesega vajame me viite inimest. Seega suurem haigla kaotab kohe kahe 24/7 valvekorra ja väiksem institutsioon ühe.

Jah, me saame aru, et kui teie peres on viirus ühel, siis ka suure tõenäosusega on see teisel. Kuid saage aru, et kui te tulete mõlemad haiglasse, siis tervishoiutöötajatele on viirusega patsiente esialgu kaks ja peagi juba kolm, kellega tuleb erimeetmed tarvitusele võtta.

Viirustest on ajakirjanduse veergudel selle ala spetsialistide poolt palju kajastatud informatsiooni, et mõista just konkreetselt selle viiruse riske kogukonnas. Seega kuulutati välja karantiin, mis oli esimene meede, mida rakendati. Karantiin oli abinõu, millega üritati vallandunud viirust tõkestada levimast inimeselt inimesele. See ei toiminud ning kujunes välja epideemia, mis hakkas liikuma välgu kiirusel üle maailma, kasutades kõikvõimalikke liiklus- ja suhtlusvahendeid ning kujuneski välja pandeemia. Täna ja praegu saame meie aidata kaasa epideemia vähenemisele. Selleks on aga vaja väga tõsiselt asjasse suhtuda ning kuulata ja tegutseda etteantud juhendite järgi.

Tervishoiutöötajaid ei ole nagu viirused (ladina keeles virus – „mürk“), kes paljunevad. Haiglates töötavad inimesed on samuti lihast ja luust inimesed, kelle kodus on perekond, lähedased, abikaasa ja lapsed. Kui nende riskikeskkond suureneb, siis suureneb nende perekondadel risk. Kui viirus ise ei olegi väga ohtlik, siis ohtlikuks saavad viirusest tingitud tüsistused. Need tervishoiutöötajad, kes haiglates teiega tegelevad soovivad samuti oma lähedastega aega veeta ja mitte ainult 48-72 tundi, vaid kõik järgnevad päevad aastate lõikes, olles terved. Iga inimene, kes praegu haiglasse tuleb tõstab seda riski, seega ainus lahendus vähendada seda riski, viiruse levikut on vähendada sotsiaalseid kontakte.

Mis on tulem kui piirangud ei ole karmid: Ämmaemandad, arstid, õed, hooldajad ja assistendid jäävad koju. Haiglates ei ole personali, kes saavad anda professionaalset abi – suurem osa haigla personalist on karantiinis.

Armsad pered mõistke, et kui naine tuleb sünnitama ei ole ta mitte kunagi üksinda, sest kaasas on tal teie ühine laps, kellega koos ta seda teekonda läbib. Haiglas on ämmaemandad, kes on teile abiks, toeks, aitavad lapsel ilmale sündida – naised te ei ole üksinda, mehed teie naised ei ole seal üksinda. Meil on haiglates imelised hooldajad, kellel jagub hoolivust kõikidele naistele. Haiglates on arstid, kes osutavad arstlikku abi kui seda vajate. See on üks suur meeskond, kes suhteliselt väikesel pinnal koos töötab ja on teineteise jaoks olemas.

Me elame 21.sajandil, kus telefon on meil igal ühel – mitte üheski haiglas ei ole keelatud telefonis rääkimine. Te võita kaasa võtta arvuti, teha Skype kõnesid või mis iganes digilahendust kasutada, et kuulda oma lähedase häält, nõuandeid ja jagada emotsioone. Kui teie imeline lapsuke on sündinud, siis temast piltide saatmine ja tundeelamuste jagamine ei ole ju keelatud. Rahvavaenlane COVID-19 ei ole veel jagu saanud telefonist ja sellest piltide saatmisest.

Olgem nüüd mõistlikud ja vaimselt tugevad ning ärgem raisakem aega näpuga näitamisele, mida kõike tehakse valesti, kuidas inimõigusi rikutakse ja vaimset tervist rikutakse.

Vaadake enda ümber ja mõelge neile, kes peavad kõiki neid otsuseid vastu võtma, seda välja ütlema ning hea seisma selle eest, et neid ka järgitaks. Mõelge nende magamata öödele, nädalavahetusel töötamisele, vastutusele ning sellele, et ka neil kõigil on  olemas perekonnad, lapsed, emad, isad, vanaemad/-isad. Kas te olete kordagi mõelnud, et kui pikalt või kaua ei ole nemad saanud olla koos nendega, võib-olla isegi mitte helistada, sest mahti selleks ei ole olnud – Eesti rahvas on vajanud kaitset, uusi otsuseid, uusi juhendeid, et elu oleks elamist väärt ja liikumine vaba. Kas olete märganud, kuidas otsitakse lahendusi abistamaks meie eesti inimeste ära toomist teistest riikidest, kuidas omavalitsused otsivad lahendusi, et kõik lapsed saaksid hoitud, kuidas koolides õpetajad peavad 48 tunni jooksul leidma parima lahenduse, et kõik vajalik tarkus ka kodudes kooliealisteni jõuaks jne jne jne.

See olukord ongi üks suur stress, mis on tänapäeval üks kindel osa inimese elust. Selleks, et sellest stressist „väärikana“ välja astuda kasutage seda aega parem hea toidu valmistamiseks, olge ühiselt kodus, võtke aega teineteise jaoks nüüd ja praegu.

Kui suudate selle kõigega kohaneda, siis kaitsete te sellega eelkõige ennast, enda perekonda, enda tulevast last ja tervishoiutöötajaid (ämmaemandad, õed, arstid, hooldajad), kes sünnitusmajades teid ootavad.

Juba meie armastatud president Lennart Meri ütles: „Meist igaühest sõltub Eesti püsimine.“ Mina Eesti ämmaemandana tunnustan vägagi riiklikul ja  institutsionaalsel tasemel tehtuid otsuseid, et see sissetungija meie seast välja suruda ning mitte koos temaga aastasse 2021 liikuda. Ma soovin juba 2020.aasta kevad-suveõhtutel koos pere ja sõpradega meeldivalt aega veeta, elust rõõmu tunda viiruse vabalt.