Lugejakiri

Lugejakiri | Pärast eriolukorda sõltuvusravile 

Ohtuleht.ee, 22. aprill 2020, 14:44
Foto: PantherMedia/Scanpix
„Varem kohtusime sõpradega paar korda kuus, et jagada uudiseid, süüa koos õhtust ja juua mõni pudel reisilt toodud veini või midagi kangemat. Nüüd on asi sedasi, et joon igal nädalal mitu pudelit odavat veini või teen ise kodus kokteile,“ kirjutab 32aastane Eelika.

„Ma vajan pärast eriolukorda vist sõltuvusravi. Ma ei tea, kas igavusest või üksindusest, aga minu toidulaual on koha leidnud tavapärasest suurem kogus alkoholi. Kui sõprade postitusi sotsiaalmeedias jälgida, siis neil vist sama mure. Prügikotte ja taarat viin majast välja pimedas, sest lähen ja kottides kõliseb,“ kirjeldab Eelika.

„Ma vahel mõtlen, mis need naabrid minust mõtlevad, kui ma oma taarat rõdul hoian ja mingi hetk minema tirin, aga teisalt olen selles osas tuim. Pigem ongi mure tekkinud endal, kui rõdule klaastaara kuhjub, et kas ma olengi sõltuvuses. Ei taha tunnistada või uskuda, et see nii kiirelt on juhtunud, aga ega ma poest ka ilma pudelita enam ära ei tule,“ muretseb ta.

Kõik oli alguses olnud päris süütu, kui sõpradega läbi veebikeskkondade jätkati mõnusate õhtute ja vestlustega.

„Aga ma ei saa enam nagu pidama. Ma vestlen nüüd juba üksi ja trimpan kõrvale. Perearsti ma tüütama ei hakka, aga loodan, et suvel maale ja vanemate juurde pääsedes saan äkki ise endaga hakkama. Teen ise pausi alkoholist ja ravin oma „sõltuvust“. Kui ikka isutab ja ei suuda ilma olla, siis on lood päris tõsised. Ja võibki juhtuda, et pean abi otsima. Ma poleks aimanud, et selline isolatsioon ja muutus mu suhetes ja suhtlemises võib taolise tagasilöögi anda,“ loodab Eelika vähemasti veel praegu, et äkki ta lihtsalt muretseb liialt ja hindab oma napsitamist üle.