Blogid

Lugu ilmus jaanuaris ajakirjas Tiiu

Tiiu järjejutt | Kulunud kaante vahel elustub hoogne klubielu  

Grete Naaber, ajakiri Tiiu, 9. mai 2020, 07:00
Marje Rummi on praegu alternatiivmeditsiinihuviline pensionär.Foto: Laura Rohtlaan
Omaaegse Pärnumaa esimesiniku Marje Rummi (78) suhtlemisoskusest ja aktiivsusest räägitakse legende. Aastatel 1983–1988 toimis tema eestvedamisel üllatavalt edukalt Pärnu rajooni Fenoklubi. Mesimummi meenutused on üles tähendanud ajakirjanik Grete Naaber. 

Kui võtan kätte Fenoklubi materjalidega kaustiku, on tunne, otsekui ärkaksin talveunest. Ehkki tegutsen edasi ka pensionipõlves – käin alternatiivmeditsiini kursustel Tallinnas –, siis tolleaegne tegutsemistahe, huvi ja energia võtab suu mõnusale muigele.

Hiljaaegu helistasin mõnele osalisele ja neile, kes meil külalistena esinemas käinud, et ega nad vastu ole, kui avalikkuse ees meie kohtumisi meenutan. 

Kontakte otsides pidin ohkama: enamik piilub tänaseid tegemisi juba pilvepiirilt! Vikatimees on nii usinalt tööd teinud, et kurb hakkab. Hugo Hiibusele (1929–2019) jõudsin õnneks enne helistada, kui ta meie hulgast lahkus, ja sain nii veel kord tema häält kuulda. 

Vanameister, kes meie klubis sage külaline oli ja meid kõiki sõbralikult karikeeris, võttis telefonis imestada: „Kas niisugune asi on tõesti olnud?“ 

Aeg kipub paljutki unustusehõlma vajutama. Eks see klubi ole ju minulegi nostalgia, aga niisugune rõõmsaks tegev. 

Hugo tuli meie klubisse tänu sellele, et oli Pärnu poiss ja minu ema tundis teda hästi. Ka tema poeg Indrek Hiibus on meie üritustel käinud. Nädal pärast mu helistamist teatas raadio, et Hugo on läinud taevaste karikaturistide ridadesse.

Kui järelejäänud pabereid sirvin ja fotosid vaatan, tunnen, et mu jutt oleks kui omamoodi järelehüüd kõigile neile, kelle tarkus ja isiksuse võlu Pärnumaale jõudsid ja Fenokubi tegevuses hoidsid. Igale üritusele kutsusime Eestis oma ala nimeka tegelase, tihti koguni kaks. Aga sellest edaspidi.

Seda korraldada on kukepea!

Algus paneb paika paljud asjad. Õnnestunud algus määrab head ja kestvamad. Pärnu aiandus- ja mesindusselts pidi tegema sügispeo. Mina töötasin agraartööstuskoondise mesindusagronoomina, eks seepärast mind eksmesinikuks ja Mesimummiks kutsuma hakatigi. 

Olin sihuke elav ja teatasin – asi see üritus siis korraldada ei ole, kukepea ju! Olen alles hoidnud kutse, mis sellele sügispeole hõikas. Taolises stiilis kaardid läkitasime iga pööripäevapeo eel, olgu siis sügise, talve, kevade või suve ärasaatmine. Sissepääsuraha 3 rubla tagas, et lauale sai panna soojad lihaleivad, meega saiad, puuviljad ja koduõlle. Selline pilet jäi kehtima kahekümneks pööripäevaks kokku viieks aastaks. 

Muide, omaette uunikum on papist kaaned, mille vahel on need materjalid. Pappkaante ääred on juba ülespoole rullis, aga seest vaatab vastu klubi hoogne tegutsemisaeg.

Kaane keskel seisab kiri „Дело №“, niisugused olidsel ajal igas kontoris. Ise olen lisanud moto, mis viitab meie ürituste peateemale: „Looduskaitse tähendab elu kaitsmist kogu maailmas, olgu tegemist taimede, lindude, loomade või koguni inimese endaga“. Kõlab väga aktuaalselt ka praeguses maailmas, kus selle eest võideldakse. 

Meil oli alati oma saalikaunistaja, lilleseadja, vahel tegutses koguni kolm perenaist. Iseäranis tubliks ja ettevõtlikuks osutus oma rollis Rita Treial. 

Leidmaks teemaga haakuvaid salme, sirvisin luulekogusid, lappasin läbi raamatutest kirja pandud mõtteterasid. Kirjutasin neid kaartidele, vahel lugesin ette, olen neid isegi õhukestele väikses formaadis vineertahvlitele kirjutanud ja osalejatele mälestuseks kaasa andnud. 

Näiteks. „Tõeline õppimine algab siis, kui võistlemise vaim on vaikinud“ (Jiddu Krishnamurti). „See, kes tunneb teisi, on tark; kes tunneb ennast, see on valgustatud” (Lao-Tzu). „Elu ei ole eneseleidmine, elu on loomine“, „Võta südameasjaks iga päev üks heategu teha“, „Kirjuta iga päev mõttejõu päevikusse vähemalt viis asja, mis äratasid sinus tänutunnet“ ja nii edasi. Neid mõtteteri oli väga palju. 

Hugo Hiibus klubiüritusel.Foto: Laura Rohtlaan

Kulunud propaganda asemele

Kuna tegutsesime Eesti looduskaitse seltsi ja Eesti aiandus-mesindusseltsi egiidi all, oli alati programmis mingi keskkonnateema, millele lisandus muidugi teisigi. Esimese sügispeo külalisteks kutsusime loodusteadlase Jaan Eilarti (1933–2006) ja Pärnu linna täitevkomitee esimehe Endel Laose (1924–1985). 

Püüdsin luua sooja südamesse minevat õhkkonda, mis jätkuks hiljem koduski. Kui esimese peo lõpul küsiti, millal järgmine tuleb, mõistsin: see on märguanne. Enam pole mul pääsu, pean vankrit edasi vedama. Õnneks see mulle ka meeldis.

Marje koos Hardi Tiiduse ja Arved Haugiga.Foto: Laura Rohtlaan

Sügispeo järel tehti ettepanek panna klubile nimi, sest Mesimumm ju ei sobinud. Arvati, et ehk Pööripäev. Helilooja Arved Haug (1922–1995), mäletan, pakkus välja Osoon. Taheti veel mõelda. 

Teisel korral, kui olime sügist talvele üle andmas ja saime kokku Kurgja talumuuseumis, tuli Hardi Tiidus (1918–1999) lagedale ettepanekuga, et las olla Fenoklubi. Tuntud mälumängurina ühendas ta kreekakeelse mõiste ja vastsündinud klubi eesmärgi – fenoloogia on orgaanilises looduses aastaaegade vahetusest sõltuvaid muutusi käsitlev teadusharu. Ettepanek jäeti kaalumisele. 

Järgneb.